Hurda preemiad Ester Liblikule ja Jüri Treile

Juba 22. korda on jagatud  Jakob Hurda nimelist  kultuuripreemiat. Kultuuripreemia.jagajaks Jakob Hurda nimeline Põlva Rahvahariduse Selts. Statuut näeb ette, et preemia saab üks kohaliku kultuuriedendaja ja üks väljaspool maakonda tegutsev Jakob Hurda ideid edasi viiv kultuuri- või haridustegelane. Esimesed preemiad, mis 22 aastat tagasi väljastati läksid Kristjan Toropile ja Paul Lehestikule. Möödunud aasta said tunnustuse osaliseks Heljo Saar ja Ain Erik. Selleaastased preemiad pälvisid Jüri Trei ja Ester Liblik.

Preemia, mida rahastab Eesti Kultuurkapital ja Põlvamaa Kultuurkapitali ekspertgrupp, antakse koos Tõnis Laanemaa graafilise lehega üle Himmastes 21. juulil kell 13. Üleandmisel esinevad  Põlva lõõtsakunigas Heino Tartes ja kammerkoor Maarja. Preemiad annavad üle maavanem Ulla Preeden ja ja seltsi esimees  Sirje Vill.

Ajaleht  Koit tutvustab mõlemat preemia pälvinut oma kahes järjestikuses numbris ja esimesena avame killukes Jüri Trei, Eesti Vabariigi diplomaadi ja kultuuritegelase tegevusest.

Lähtudes Raimo Pullati ja Peterburi Eesti Kultuuriseltside esildistest aastatest 2003 ja 2009 otsustait selleaastane Jakob Hurda i väljapoole maakonda minev rahvuskultuurpreemia anda Jüri Treile. 

Diplomaat, Eesti välisministeeriumi avaliku diplomaatia osakonna nõunik Jüri Trei töötas konsulina Peterburis ja käivitas programmi “Eestlased Peterburis”. Selle programmi raames hakati välja andma ajalehte Peterburi Teataja ja taastama ajaloolist Jaani kirikut, korraldama konverentse, näitusi, konsterte ja tutvustama eestlaste ajalugu ja tegemisi meie jaoks tähtsas linnas.

Usun, et Teie huvi Peterburi vastu ei ole pelgalt Jaani kirik ja selle taastamine. Kuidas teist sai suur Piiteri eestlaste sõber ja austaja?

1999. aastal suunati mind diplomaadina tööle Eesti Vabariigi konsuliks Sankt- Peterburi. Et peale konsulaarküsimuste pidin ma tegelema ka majandus- ja kultuuriküsimuste lahendamisega, siis loomulikult hakkasin tundma huvi eestlaste ajaloo vastu selles suures linnas. Otsustasin käivitada programmi „Eestlased Peterburis“, mille raames tegin ettepaneku hakata taas välja andma ajalehte Peterburi Teataja, mis oli ilmus  Peterburis/Petrogradis aastail 1908-1917.  Ajalehe taaskäivitamine oli vajalik selleks, et koondada Peterburis ja Venemaal elavaid eestlasi taas ühte, et alustada meie ajaloo uurimist, ajaloolise Peterburi Jaani kiriku taastamist. Just Peterburi Teataja veergudel sai esmakordselt avaldatud üleskutse Peterburi Jaani kiriku taastamiseks, kuna  koguduse juures töötasid Jakob Hurt, Rudolf Tobias, Villem Reimann, Rudolf Kallas, Mihkel Lüdig, Miina Härma jpt meie kultuuri suurkujud.

Peate ise üheks oma suurimaks saavutuseks Peterburi Teataja taasilmutamist? Rääkige, kuidas toimus selle väljannde taassünd?

Uurides eestlaste tegemisi Peterburis, palusin Eesti Rahvusraamatukogul ja Tiiu Valmil, tollasel direktoril, saata endale 1908. aasta Peterburi Teataja esimene number. Tutvunud lehega, ei saanud ma öö läbi und. Sain aru, et see on leht, mis on vajalik ka tänaste Peterburi eestlaste koondamiseks. Pärast  mitmete raskuste ja takistuste  ületamist  sai otsustatud, et esimene lehenumber ilmub juba septembris 1999. tähistamaks lehe 91. sünnipäeva. Esimene leht trükiti Eestis, kuid  taasilmuva lehe esitlus toimus Peterburis. Palusin sündmuselele esinema Eesti Meestelaulu Seltsi meeskoori Tallinnast ja esikumbri  ilmumise auks istutasime ka ilusa tamme peakonsulaadi aeda. Tänaseks on leht ilmunud järjepidevalt juba 14 aastat ning lehel on lugejaskonda on mitte ainult Eestis ja Venemaal, vaid ka Lätis, Leedus, Valgevenes, Ukrainas ning läbi Kanada eestlaste kogukonna veebilehe on ta kättesaadav üle maailma. Leht on edastanud uudiseid Eestist ja tutvustanud ka eestlaste tegemisi Peterburis ning Venemaal.

Kui vilgas on hetkel Peterburi eestlaste seltsielu?

Peterburi eestlaste lipulaevad on segakoor Kaja ja rahvakunstiansambel Nevo.  Nevo on peale Peterburi esinenud ka ülemaailmsetel ESTO päevadel, meie laulu-ja tantsupidudel ning paljudel folkoorfestivalidel, ka näiteks  äsja lõppenud festivalil Baltika. Koostöös seltsi ja kogudusega oleme korraldanud konverentse, kontserte ja näitusi,  tutvustatunud Eesti ajalugu ja kultuuri nii Peterburis kui mujal maailmas.

Kas on ka uhke tunne pälvida  Jakob Hurda rahvuskultuuri preemiat? Kui tähtis on tunnustus?

Jakob Hurda Rahvuskultuuri preemia on kahtlemata suur tunnustus, aga arvan, et paljud meie ettevõtmised on saanud teoks just tänu heale meeskonnatööle ja sadadele abilistele nii Eestis kui Peterburis. Ka Jaani kiriku taastamine. Igale inimesele on tunnustus tähtis,  eriti aga diplomaadile, kellel oli õnn nii oma töö kui hobi ühendada ja eestlaste ajalugu ning nende tegemisi lootuste linnas Peterburis läbi arhiividokumentide uurida ja tulevastele põlvedele jäädvustada.

Olete mitmegi organisatsiooni looja,  asutaja või taasasutaja. Millist neist kõige tähtsamaks peate?

On au olnud osaleda nii Jaani Kiriku Fondi kui Eesti Lipu Seltsi asutamises, samuti Jaan Poska maja taastamisel ning arvan, et need tööd ja tegemised on kõik olnud minu jaoks tähtsad ning Hurda vaimus Eesti asju arendavad.

Teie tegevuse amplua on väga lai. Millega end täna ja tulevikus ennekõike seote?

Olen aastaid olnud oma tööülesannetes seotud Eesti Vabariigi juubeliürituste ja riiklike tseremooniatega. Täna, kui tähistame Eesti Vabariigi 95-ndat aastapäeva, tegin ettepaneku isamaalistele organisatsioonidele arutada ja ette valmistada  meie nägemust Eesti Vabariigi 100 aastapäeva tähistamiseks .Esimestel kohtumistel Eesti Vabariik 100. aastapäeva ettevalmistamise toimkonnaga palusin lülitada juubelikavasse ka  meie suurkujude juubelite tähistamine (J. Hurt, K. Päts, J. Poska, J. Tõnisson jpt).Samuti palusin lisada juubeliürituste plaani  2017. aastal Peterburis Eesti autonoomia 100. aastapäeva pidulik tähistamine. Just Peterburis 1917.aastal välja võideldud autonoomia  sai esimeseks  vundamendikiviks Eesti Vabariigi tekkele aastal 1918.

Koit, 18.07.2013

Talendid kodus - Krista Sildoja

Krista Sildoja on Mooste Rahvamuusikakooli õppekava koostaja ja direktor. Krista on rahvamuusik ja rahvamuusikaõpetaja, kes on õpetajana töötanud alates 1990-ndate algusest. 2004. aastal kaitses ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias muusikateaduste magistri kraadi etnomusikoloogia alal, uurides oma magistritöös 20. sajandi alguse Põhja-Pärnumaa viiuldajaid ja nende mängumaneeri. Krista Sildoja kuulub alates 2005. aastast Eesti Rahvusliku Folkloorinõukogu juhatusse ning on Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi-i rahvamuusika mentor, lisaks omab ta pärimuskultuuri spetsialisti kõrgeimat kutsetaset. On õpetanud paljude aastate jooksul rahvamuusikatudengeid nii Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias kui Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, olnud Eesti ETNO noortelaagri asutaja ja õpetanud huvilisi erinevates lastelaagrites. Mooste Rahvamuusikakoolis õpetab Krista väikekannelt, viiulit, klaverit, akordioni, eelkooliklassi ning rahvamuusika teooriat.

Sinu kulgemine ajas ja ruumis on viinud sind kord lähemale, siis jälle kaugemale. Mida oled pidanud oma elu "keskuseks", millest mõõdad algust?

Ringirändamine on väga vajalik. Soovitan igaühele. Teisi kultuure seestpoolt vaadata on päris mõnus tunne, niiviisi leiad paremini üles enda oma.

Minu reaalselt olemas olevaks majakaks on Vändra valla Kose külas asuv vanematekodu. Seal olen ma üles kasvanud, sinna olen ma peale oma õpinguid tagasi jõudnud koos oma väikese perega, seal peatun ma alati vahepealsetel puhkehetkedel. Ometigi aga ei kao mu mälust ja meeltest vanavanemate kodu Taikse külas Järvamaal, kus sai veedetud kõige kaunimad lapsepõlvesuved. Mäletan siiani täiesti selgelt vanaema helget hääletooni, vanaisa veidi tõredat talupoeglikku olekut, nende “päris” toidu maitset ja kodu lõhnu. Mõelda vaid, neid lõhnu ja maitseid, nende tekitamiseks vajaminevaid tööriistu ja tegevusi olen mina oma elus ise näinud ja kogenud. Minu silmad on näinud sellest imelisest vanaemade maailmast tänasesse maailma ületulekut, ellusuhtumise totaalset muutust. Selles peitub meievanuste õnn, et me saame siin ja praegu valida oma “keskuseks” need kogemused oma lapsepõlvest.

Kuidas tundub Mooste ja ka Põlvamaa elu?

Väga värske tulijana tundub siinne elu sõbralik, hooliv. Puhas. Hetkel naudin ma veel täiel rinnal Põlvamaa imelist loodust ning vaatan kõigele turisti pilguga. Tahaks nii palju soovitusi anda, kui oleks, kes neid sooviks vastu võtta. Kui elad kaua ühes paigas, siis sa ei oska näha paiga erilisust ning seda külalistele välja pakkuda. Põlvamaal on palju ilu, mida mujalt tulnule võimsamalt pakkuda võiks.

Kui tahaksid siinkandis midagi muuta, siis mida?

Muutma ma ei tulnud. Tulin kohanduma kohalikega. sobituma. Ja oma ideedega paikkonda rikastama. Mul on väga pikaajalised kogemused rahvamuusika mängimisel, uurimisel ja õpetamisel. Samuti korraldamistöös. Tahaksin väga aidata, aga ei ole veel leidnud mõttekaaslasi, kes pakutut vastu sooviksid võtta. Ju ma pean veel kohanema, et leida neid inimesi, aasta on liiga lühike periood. Siiski, Mooste Rahvamuusikakooli rahvas, eriti täiskasvanud õppijad on moodustanud ümber minu väga siira ja sõbraliku ringi. Nendega läheksin küll juba luurele

Võid sa sõnastada oma pikema missiooni, mis seotud Põlvamaaga? Kuhu tahaksid ideaalis välja jõuda?

Ma loodan – siiralt – et elu maapiirkondades kogub jõudu. Nii ka Põlvamaal. Et inimesed jääksid paikkonda. Et tegusaid tüüpe tuleks juurde. Et tekiks juurde koostööoskust. Et inimesed käiksid omavahel ikka sõbralikult läbi. Et meie toit kasvaks siinsamas. Et meie lapsed, kaasa arvatud ka meie ise, ei peaks igapäevaselt pikki vahemaid läbima. Et me teeksime kõik midagi ära – pigem vähe, aga kõrge kvaliteediga, täie pühendumusega. Kes mind tunnevad, teavad, et täpselt selline olen ma ise. Soovin jätkata liikumist elu põhiväärtuste loomuliku toimimise suunas. Meie oma rahvakultuur annab selleks meile kätte kõik, sooviksin rõhutada – kõik – abivahendid.

Küsitles Indrek Sarapuu

Koit, 27.07.2013

Põlva Kunstikoolis kaitsti lõputöid

Indrek Sarapuu

indrek@polvakoit.ee

 Koit, 09.05. 2013

Kevad on jälle täies jõus ja koolides valmistutakse lõputöödeks ja eksamiteks. Ka Põlva traditsioonidega kunstikool ei ole siinpuhul erand. Lõputööde kaitsmine on jätkuvalt vana head akadeemilist traditsiooni kandev: töö esitaja - kunstnik, tööde hindaja - hindamiskomisjon ja oponent, mõni paraleeleriala kunstikooli õpetaja. Sel aastal oli hindamiskomisjon enamjaolt väljaspoolt õppeasutust ja selle tööd juhtis Põlva juurtega Tartu Kunstigümnaasiumi õpetaja Üllar Sillaots, kelle asjakohsed märkused ka hindamisprotsessil kõlasid.

Sillaots hindas eriti kõrgelt Põlva kooli kasvandike töid. "Mul on hea meel öelda, et Põlva Kunstikooli tase on endiselt kõrge. See on saavutatud siin juba kümmekond aastat tagasi," selgitab ta. "Graafika tase on nii kõrge, et see torkab silma. Tehnilised oskused ning see, kuidas kompositsioon on üles ehitatud on super hea!"

Sillaots soovib, et lastel jätkuks indu edasi tegeleda graafikavaldkonnas ja et õpilastel oleks ennekõike uudishimu seda hoida ja arendada. "Kahju on tõdeda, et need tööd on lõputööd - näen ise tegelikult jätku. Nad võiksid seda edaspidi veel ja veel proovida."

Maalitöödes tahavad Põlva Kunstikooli õpilased Sillaotsa sõnul jäljendada kõike liigagi realistliku maalilaadi kasutades. "Tüdrukutel on väga kõrge ruumi ja vormi kujutlusoskus."

Tema sõnul ei tule sellised asjad iseenesest, sest tänapäeva maailmas, kus elatakse suures infovoos ja meediaväljas, on taust hoopis teisttsugune ja muutunud. "Lapsed istuvad ju enamuse ajast arvutite taga ja seda enam on imekspandav Põlva Kunstikooli õpilaste käelised oskused," lisab kogenud kunstipedagoog.

Üldistest suundumustest rääkides tõdeb Sillaots, et lapsed püüavad võistelda arvutitehnoloogiatega, kasutadades pliiatsit või pintslit. "Tunda on, et noorte kunstisuundumused lähenevad hüperrealismile, mis tähendab ülitäpset esitamisviisi," selgitab Sillaots. Sama tõusvalt võib jälgida seda trendi ka kunstimaailmas tervikuna," tõdeb Sillaots. "Inimloomusele on omane mitte alluda tehnitsistlikele hoiakutele ja soovib seda inimvõimete piiril ületada."

Sillaots avab ka noorte maailma telgitaguseid ning ta teab kindlalt öelda, et lastel on loodud internetis omad kunstipangad, kuhu n-ö hindajaid, lastevanemaid ja õpetajaid ligi ei lasta. Seda kunsti eksponeeritakse ainult omavahel.

Lõpetuseks leiab tänavuaastase hindamiskomisjoni esimees, et kunstikooli õpilased Põlvas ei erine enam palju ükskõik millise maailma asukoha linna või küla või asula kunstiga tegelevatest lastest.

Põlva Kunstikooli IV kursuse lõputööde kaitsjad:

RAIGO PÕLDVEER (juhendaja Mart Vester, oponent Voldemar Ansi)

• „Eestimaa kuldkalake” (puuskulptuur)

LUMILEID HÄLVIN (juhendaja Mart Vester, oponent Merle Põlluveer)

• „Lätis suvitamas“ (õli)

• „Võilillepõllul me naerame, naerame...” (õli)

ELINA AMON (juhendaja Voldemar Ansi, oponent Mart Vester)

• „Jälg minust“ (ofort)

• „Argipäev“ (ofort)

• „Pidupäev” (ofort)

ROBERT KANNIK (juhendaja Mart Vester, oponent Mati Kuusing)

• „Peegelpilt“ (keraamika)

• „Silm pimeduses” (keraamika)

• „Teel püramiidide poole” (keraamika)

• „Tuleviku liblikas” (keraamika)

• „Lõhe” (keraamika)

• „Tundmatu taim” (keraamika)

• „Kass aial” (keraamika)

• „Isemoodi oksake” (keraamika)

JANE JÜRMAN (juhendaja Merle Põlluveer, oponent Mati Leppik)

• „Viiruk” (õli)

• „Piiratud võimalused”(õli)

• „Nägija”(õli)

KRISTIINA MATTUS (juhendaja Merle Põlluveer, oponent Mati Leppik)

• „Näilisus” (õli)

• „Varjatud hingepoolused” (õli)

KIRKE JÜRMAN (juhendaja Merle Põlluveer, oponent Anne Prangel)

• „Gregory” (õli)

• „Suvi rannas” (õli)

LAURA LAUK (juhendaja Voldemar Ansi, oponent Mart Vester)

• „Kõige kaduva teed” (reservaaž, ofort)

• „Kõige kaduva teed I” (reservaaž, ofort)

• „Kõige kaduva teed II” (reservaaž, ofort)

• „Kõige kaduva teed III” (reservaaž, ofort)

Õgal tsirgul uma laul - leelopäival Värskas

Pärandiaasta on poole peal ja pärandit väärtustavaid sündmusi koguneb aina juurde. Ja kas pole suvi parim aeg, et oma juurtele vähegi lähemale jõuda? Vaatamata riiklikult korraldatud üritustele ja uhketele loosingitele, on loomultasa Värskas peetud iga kolme aasta tagant leelopäevi. Tänavu jõudis  aastate ring sinnani, et rahvariideis ja seto juuri teadvustavad inimesed  taas Värskasse kogunesid.

Leelopäiva peakorraldja oli traditsiooniliselt  Värska Vallavalitsus ja kohalik  kultuurikeskus. Kokku esines seekord Värska laululaval 250 leelosuud - vana ja noort, meest ja naist. Värska vallavanem Raul Kudre vaatas kuus aastat tagasi peetud kõnet – siis oli kirjas, et esines 18 koori. Sel aastal oli neid koos külalistega juba üle kahekümne ja lisandunud perekonnapõhised kollektiivid. "Tundub, et seto leelo on sisemiselt arenenud," leidis Kudre. "Õgal tsirgul uma laul tähendab seda, et igal leelokooril on meile jutustada oma lugu ja lisaks sellele on pered, kes andnud oma pärimust edasi lastele ja lastelastele." 

Jane Priks, üks ürituse korraldajatest lisab, et seto pered on väikesed ja tihti mööda ilma laiali kokkusaamist raske klappima saada. "Kes on Tallinnas ja kes mujal," selgitas Jane. "Mõnel perel on lausa kolm põlvkonda lava peal." Jane ise on tunutd perekonna - Vabarna perega pea kogu aeg laval, kuigi ka nende pere kolmas põlvkond, kõige nooremad, on hetkel Värska Muusikakooliga hoopis Saksamaal tuuritamas . "Ja üts veli om mul Tallinnah ja jäigi ainult Jalmar ja imä laulma, " kõneleb ta. "Tuu om hää mõte, et seda pereasja edäsi arendada, " leiab Jane. "Seekord on nii, et lauldakse seda, midä tsirk tsirstas ja päähe too."

Varasemalt on leelopäiv kantud kindlast teemast - on olnud uhkeid lavastusi pulmateemadel, on kujutatud elotsõõri ja palju, palju muud. "Värska vald on osa Setomaast  ja  leelo on UNESCO vaimse kultuuripärandi osa. Leelopäiva on 1977. aasatast  just vald vedanud ja see on ka siia jäänud,"  ütles vallavanem Kudre. "See on juba põhimõtteliselt ülitähtis sündmus - leelo on seto identiteedi üks alustala ja seda peab hoidma!  Kui Kuningriigi päiv on selline trilla-trulla, siis leelopäival tuleb iga leelokoor näitab, millega ta on kolme aasta jooksul hakkama saanud, mida teinud ja kuidas hoidnud ja arendanud meie ühist pärandit. See on järjepidevuse hoidmine. Ühe seto valla missiooniks peabki olema pärandi hoidmine. Miks me siis üldse setod oleme, võiks küsida. Võiksime ju ka kõik Tallinnasse kolida!" tõdes  vallavanem. "On küll jah, seto keel, aga mis meid teistest eristab, on leelo, mida võib pidada omaette nähtuseks."

Põim Kamal, Värska Kultuurikeskuse värskel juhatajal,oli seekordne leelopäiva kui ühe  seto suurema ürituse  korraldamine üldse esmakordne , ja kõik kulges tema sõnul väga hästi. "Väga palju koore oli kohale tulnud, mitmekesine repertuaar ja programm, olid perekonnad ja lapsed toodud laulma ja ilm oli ilus." Üritus ise on Põimi sõnul  ikkagi ennekõike üleriigiline seto leelokooride kokkutulek, kus võistumomenti  ei ole. Ta ütles, et tegemist on kultuuri kokkutulekuga. Ka  sissepoole suunatust märkis ta ära. "Kultuur on minu arvates siin üritusel puhtam ja kontsentreerunum. Midagi väga muuta ta järgmisel korral kolme aasta pärast eriti ei soovi, sest tegelikult on leelo kogu aeg muutumises - uusi koore tuleb peale ja ka perekondades võetakse kindlasti ka uusi leelolugusid jutustada".

Ka setode ülemsootska Aarne Leima arvates sujus päev väga hästi. Leelonaiste unistus omakeskis olla, tema sõnul täitus. Ta arvas, et Kuningriigipäiva peetakse juba natuke liialt suureks sündmuseks ja enamus rahvast on võõrad. "Me läheme seal rahvamassis kaduma," vahendab sootska leelotajate tundeid. "Leelopäiv peab olema selline, kus platsi peal moodustavad enamuse just nemad - rahvariietes inimesed, setod ja lauljad." Ta lisas veel, et  rahvast ka nii vähe ju seal  ei olnud, et häbenema peaks.

Ka leelopäiva külastanud kaugema nurga inimestel jäi päeva meelolust hea mulje. Eve Viilup, ETV  teleprodutsent, hoomas seda uhkust ja väärikust, mida noorte ja vanade  silmist ning  käitumisest välja lugeda sai. "Siin väravas  tekkis lausa tunne, et oleks pidanud ka midagi kombelisemat selga panama. Eks ma, eesti filoloogina tajun  hästi juuri enda sees ja enda ümber."

Kuningriigi päiv, teine seto rahva suve suursündmus, toimub sel aastal Luhamaal 3. augustil ja ettevalmistused selleks sujuvad sootska sõnul hästi. "Korraldustoimkond käib regulaarselt koos ja tundub, et asjad on kontrolli all, " annab seto rahva suursaadik aru. Viimasel ajal on sootska sõnul huvi päeva vastu suur. On teada, et paljud Eestis tegutsevad firmad sätivad oma suvepäevi ja väljasõite Lõuna-Eestisse, et just sellest päevast osa saada. Ka turismifirmad reklaamivad 3. augustit kui suve suursündmust ja korraldavad reise siia kanti. "Seda üritust tuntakse ja see on suursündmus, mille ettevalmistus nõuab täit tähelepanu ja iga pisiasja läbimõtlemist," kõneles sootska. Sellaastane seto suveülikool Luhamaal ja jätkub ajalookonverentsiga, kus püütakse selegmaks rääkida mõisted  Petseri- ja Setomaa.

Indrek Sarapuu

indrek@polvakoit.ee

Koit, 4.07. 2013

Pääsnal näeb suveööd ilmsi

Indrek Sarapuu

indrek@polvakoit.ee

Koit, 15.06 2013

Marge Trumsi eestvõttel ja Meelis Hansingu lavastuses on kalevi alt välja kaevatud üks eesti päris enda oma muusikal - kunagi seitsmekümnendatel Vanemuises etendunud Mart Raua (Mihkel Raua ja Rein Raua vanaisa) "Suveöö ilmsi", mille muusikalise osa kirjutanud Eesti jazzi elav legend Valter Ojakäär. 

Ruusa Näitemänguseltsing ja Ruusa Kultuurimaja jätkavad Räpina valla suvelavastuste tradistiooni. Möödunud aastal valmis  näiteseltskonna ühistööna lavastus "Kuurort Ruusa". “Paljud näitlejad said hea kogemuse koostööst lavastaja Meelis Hansinguga ning seepärast oldi valmis uueks etenduseks koos temaga,” selgitab Trumsi.

Juba kolmandat suvelavastuse projekti vedav Trumsi on seekordse kohavaliku üle õnnelik. Koos lavastajaga sai väisatud Räpina valla erinevaid võimatuid ja võimalike etendamispaiku ja peatutud lõpuks Pääsna külas, kus lahedalt looklev Võhandu ja suurepärane jõekallas etendusele hoogsalt juurde mängivad. Teatritüki sisu on lihtne ja külajantlik ning vaatamata tema loomise ajastule, tiinest poliitikast prii. Põhirõhk on inimsuhetel ja ajas liikumisel. Lauluviisidki kantud kõigest rahvapärasest.

Lisaks meile kõigile koduseks saanud näitlejatele (Uno Nagelmaa, Peeter Sibul, Manivald Paulson, Helje Põvvat, Janno Rüütle, Eduard Paulson, Piret Kägo, Kaari Kallas, Tõnu Zernask, Kristi ja Kati Paulson, Liili Saar, Elina Apsolin, Toomas Ojasaar, Ülo Kivisild, Kalev Kreegipuu) teeb seekordses suveprojektis kaasa ka Tartu Vanemuise lavajõud Jaan Villem Sibul, kellel oma sõnutsi on materjali üle siiralt hea meel. "Mängitkase juba mitmendaid kordi maailmanimega muusikale küll,  aga oma Eesti algupärandit väga harva," leiab näitleja põhjuse, miks ta lavastuses rõõmuga kaasa teeb.

Seekordne tükk, erinevalt eelmistest on täitsa eesti kirjakeeles. Janno Rüütle, kes seekord kehastab  Pillapalu talu peremeest sõnul on aga lavastaja Hansing  lubanud näitlejatel omapäral särada lasta  ja nii mõnegi mahlase võrokeelese ütlemise sisse jätnud. 

Pääsnat ei ole küll kerge kaardilt leida, ent etenduste ajaks on Marge Trumsi sõnul teeviidad kenasti paigas ja ka puhvet kohale tellitud. Ainuke, mida looduses arvestama peab on ilm ja sääsed. Seepärast toonitab ta, et tasub vihmakiled kaasa võtta: "Vihmavarjud võiva segada tagumistel kohtadel istujatel etenduse täiel kujul nautimist, " lisab korraldaja juurde. 

Kõiki laule saadab orkester koosseisus Raina ja Mari-Liis Urb, Aare Suss ning Eero Paltsepp. Mõnede laulude saateks kõlavad ka lõõtsalood. Kunstnikutööd teeb Kerttu Murumets.

Etendused toimuvad 18.- 23. juuni Pääsna külas

Setomaa noored on oma paikkonna üle uhked

20 aastat on Värska Gümnaasiumis õpetatud majandusõpetust Sel neljapäeval aga oli  Värska Gümnaasiumis eriline päev – peeti ettevõtluspäeva ja tutvumispäeva. Juubeli puhul korraldati Setomaa koolide ettevõtluspäev ja külla tuli Eesti üldhariduskoolides majandusõpetust koordineeriv Junior Achievementi Arengufond. Samas kandis üritus ka  eesmärki meelitada Setomaa põhikoolide lõpetajaid, kel mõtteis mõlkunud haridustee jätkamine, selle kandi  ainsasse gümnaasiumisse

Hommikul olid külla palutud Setomaa koolide esindused, et osaleda Eesti Junior Achievementi  läbi viidavas turumängus ning kuulata Marketingi Instituudi ettevõtluse koolitaja Epp Vodja loengut „Ettevõtlikkus ja ettevõtlus”.

Tema eestvednmisel korraldati ka turumäng, mille tulemusena selgusid parimad majandusknihve tundvad Setomaa õpilased. Parimaks tootjaks osutus Omar Purik Värska Gümnaasiumist. Parim müüja oli Mauno Kapten. Parim pank Eike Koppel, kes kõik on samuti Värska Gümnaasiumi õpilased. Parimaid kodusid oli võrdselt kolm ja nendesse kuulusid Meremäe, Mikitamäe ja Värska koolide õpilased.
Kogemustega koolitaja Epp Vodja sõnul on Setomaa lapsed vägagi erilised. “Nende puhul on tunda tugevat identiteedi tunnetamist,” sõnas Vodja. Tema sõnul on Setomaa kohaturundus üldse väga hästi tööle läinud ning lapsed teadvustavad oma juuri ja on selle üle uhked.

Pärastlõunasel tutvumispäeval mängiti  tutvumismänge, mis pakkusid osalejatele üksjagu lusti pärast asjalikku turumängu ja ettevõtlus-teemalist loengut. Ringkäik koolimajas tutvustas väljapandud käsitöö- ja kunstinäitusi, samuti majandusnäitust „20 aastat majandusõpetust Värska Gümnaasiumis“. Õpilasfirma Reklama rääkis oma tegemistest ja telgitagustest, mis pakkusid teiste koolide õpilasfirmade esindajatele suurt huvi. Direktor rääkis õppesuundadest gümnaasiumiastmes ning seejärel saadeti õpilased orienteerumismängule mööda Värska Gümnaasiumit. Päev päädis suupistelauas, kus õpilased said suuliselt vastata küsimustele päeva jooksul kuuldu-nähtu kohta.
Pärast külaliste lahkumist võttis direktor Rein Zaitsev pika päeva kokku sõnadega: „10 punktist 9,5“.

Indrek Sarapuu

Koit, 11.05. 2013

Räpinas avati pidulikult loomemaja

Indrek Sarapuu

indrek@polvakoit.ee

Koit, 11.04.2013

Teisipäeval, 9. aprillil avati Räpinas piduliku lindilõikamise, vastuvõtu ning majatutvustusega uus ja värskelt renoveeritud  loomemaja.  Külalised, kes kohale olid tulnud nii Venemaalt, Lätist kui siitsamast valdlinnast, ei olnud vallavanema Teet Helmi sõnul tähtsad ega vähemtähtsad, aga oluliseks saab, kes majas tegutsevad ja tegutsema hakkavad. "Tähistame siin millegi algust - nii omavahelise kui  meie heade partneritega naabrriikides koostöö algust," teatas Helm. "Nüüd  peaks olema Räpinas keskkond, mis inspiratsiooni esile kutsub, olgu siis loometegevuses või mis iganes valdkonnas." 

Maja renoveerimise lugu sai alguse 2012. aasta jaanuarikuus,  kui  allkirjastati ENP-i (Euroopa Naabrus- ja Partnerlusinstrument) raames rakendatava Eesti - Läti - Venemaa piiriülese koostööprogrammi ühise korraldusasutuse poolt toetusleping projekti „Development of the centres for culture and creative industries in Räpina, Pechory and Vilaka" elluviimiseks.

Käivitunud projekti juhtpartneriks sai Räpina Vallavalitsus, Vene partneriteks Petseri rajooni administratsioon ja Petseri kultuurimaja ning Läti partneriks Vilaka regiooni administratsioon.

Projekt peab kestma  24 kuud ning selle peamiseks eesmärgiks on ühise ajaloo- ja kultuuripärandi säilitamine ning kohalike traditsiooniliste oskuste toetamine ja edendamine. Projekti raames rekonstrueeritakse kolmel pool piiri infrastruktuuriobjektid kultuuri- ja loomemajanduskeskusteks ning viiakse ellu mitmeid üritusi.

Projekti raames renoveeriti Räpinas Sillapää mõisa keskuses asuv tallihoone, millest kujundatakse kohaliku kultuurielu ja loomemajanduse elavdamiseks Räpina piirkonna loomemajanduse keskus, Petseris taastatakse kultuurimajana hoone, mis Eesti esimese iseseisvuse perioodil oli Kaitseliidu maja, ning Viļakas rekonstrueeritakse loomemajandusmajaks ajalooline kloostrile kuulunud hoone.

Piiriülese koostööprogrammi strateegiline eesmärk on edendada ühiseid arendustegevusi regiooni konkurentsivõime parandamiseks, kasutades ära regiooni potentsiaali ja soodsat asukohta Euroopa Liidu ja Vene Föderatsiooni vahelisel ristteel. Programmi konkreetne eesmärk on muuta laiem piiriala elustandardi ja investeerimiskliima parendamisele suunatud tegevustega nii selle elanikele kui ka ettevõtetele atraktiivseks kohaks.

"Räpina loomemaja on Euroopa Liidu ja Venemaa piirülese koostöö tulemus. Lisaks sellele, et loomemaja elavdab elu Räpina kandis, on tal täita väga oluline välispoliitiline ülesanne." ütles loomemaja projekti sünni juures olnud Riigikogu kultuurikomisjoni esimees Urmas Klaas, kes on ka Eesti-Vene parlamendi rühma esimees."Iga selline projekt elavdab Eesti ja Venemaa vahelist suhtlemist ning kasvatab kahepoolset usaldust,"

Maja  peremehe Leo Küti sõnul on esimesene, mis majas toimuma hakkab loomulikult avamine, aga pärast seda juba tõsisemaks minnes arvas maja juht, et nädal - paar läheb enne kui täpsustub kava, mis järjekorras üks või teine tegevus alustab. Esimesena peaks käivituma savi- ja klaasikoda. 18. aprillist peaks algama eesti keele kursused Räpina venekeelsele elanikkonnale. Kindlasti on juhataja sõnul tarvis käima panna allkorrusel kunstiklass, mille tarbeks on veel vaja mõningad vahendid soetada. Maja kokk on korraldamas õpituba algajatele söögitegijatele kui ka kogenud meistritele. Üsna pea on oodata ka küünlakoja käivitumist Sügiseks peaks käima saama ka helistuudio. Juba juuni alguseks, jaanipäeva paiku on võimalik loomemaja pruulikojast oma tehtud kesvamärjukest pakkuda.

Kõigest, mis toimuma hakkab, võib peagi  teada saada ka kodulehelt, mis pidi valmis olema, ent on veel avalikustamata, sest koolitusmaksumused pole veel paigas. "Aga aprillikuu jooksul saab juba internetist teada, mis  täpsemalt toimub," sõnas Kütt.

"Avatud uste päeval selle aasta jaanuaris oli maja vastu väga suur huvi - pea igasse töörühma pretendeeris 30 inimest. Kas see oli ainult eufooria, ei tea öelda, ent kui igasse tuppa saame poole vähem inimesi, tasub see ennast juba ära," kõneles majaperemees.

Tema sõnul tasuta lõunaid ei tule - maja kütte- ja ekspluatatsioonikulud on suured, aga vald toetab nii palju, et suudetakse hinnad hoida taskukohased.

Plaanis on ka külalistele oma tooteid müüa, mille tarbes tulevad maja fuajeesse müügiletid. "Ütleme nii, et maja valmimisega on raam valmis saanud, nüüd on vaja pilt ka sisse paigutada," leiab Kütt.

Koolilõpetaja aastal 2013: ideed võivad olla vahest ka pöörased

Ajalehel Koit on tavaks saanud iga õppeaasta lõpul kas portreteerida või intervjueerida selle aasta üht edukamat maakonna abiturienti. Ka seekord on see nii. Pöördusime maakonna gümnaasiumide poole, mille õppealajuhatajad või direktorid saatsid meile mõned isikukirjeldused, nende hulgast tegi toimetus oma valiku. Sel aastal langes esindusliisk Räpina Ühisgümnaasiumi lõpetaja Maarja-Liisa Rämsonile. Võib-olla mängis natuke rolli ka see, et saame teda pidada ka oma kaastööliseks ja ehk ka kolleegiks, ent see polegi tähtis. Oluline on see, et Maarja-Liisa on olnud aktiivne nii mõneski muus, ka koolivälistes valdkondades. Hinnates kõrgelt ka kõiki teisi koolide esitatud kandidaate, katsume anda edasi koondpildi Maarja-Liisa vahendusel tänastest maakonna koolilõpetajast.

Kuidas vaatad oma 12-aastasele kooliajale siin Räpinas tagasi? Mis aeg see oli?

See oli väga vajalik aeg. See on periood, mille kõik meist läbivad, ent ometi on ta igaühel natuke erinev ning ka see , mida meenutada, on erinev. Minu puhul oli see aeg suureks kasvamine. Said selgeks koolist saadud teadmised ja suhtlemise põhitõed, mis vahest veegi olulisem. Töö õpilasesinduses ja suhtlemine vallavalitsusega oli täiskasvanuks saamine ning kogemuste hankimine.

Kas on ka mingi vahe, kui mõelda, et ega põhikooli lõpetamisest ju palju aega tagasi ole. Kas sinus on palju muutunud?

Minus on päris palju muutunud. Sellele aitas kaasa paljuski keskkonna vahetus. Jäin küll samasse kooli, aga õhkkond muutus oluliselt. Ma poleks seda uskunud. Põhikoolis ei pidanud paljud õppimist väga tähtsaks. Nad võtsid seda kergelt ja arvasid, et saab lihtsalt läbi. Gümnaasiumis valitses aga meeleolu, et peab vaeva nägema. Õppimine on in. Minu puhul on tähtis ka see, et sain väärtuslikke kogemusi.

Kas sinu gümnaasiumi õpingute ajal oli ka konkurents tajutav?

Vähesel määral oli see tajutav. Kui mõtlen oma klassi peale, siis meil oli hästi tore seltskond. Suhtlesime väga palju ka kooliväliselt. Tegime peo või olime kellegi pool külas. Mingi konkurents on ju alati. Kui inimestel on ühine eesmärk lõpetada gümnaasium ja võtta sellest maksimum, siis mõnes asjas ikka juhtub, et tuleb väike võistlusmoment. Samas on see vajalik, sest sunnib pingutama.

Tegite rohkem koostööd?

Loomulikult on oluline koostöö, aga igalühel tuleb ikka ka ise pingutada, sest muidu ei tuleks koostööst midagi välja. Aga tore on see, et üksteisega väga hästi klappisime.

Kui juhtisid õpilasesindust, oli sul tarvis ka enda ja ka kooli eest seista?

Möödunud aastal käisime Põlva Maavalitsuses koolireformiteemalisel arutelul. Kohal olid paljud maakonna haridusvaldkonna esindajad. Seal otsuseid vastu ei võetud, aga foorumis sai ütelda, mida me asjadest arvame. Loomulikult rääkisime ka, aga see oli selline tore ja sõbralik. Tuliseks ei läinud.

Aeg-ajalt oli ikka tarvis kasvõigi meedia kaudu teada anda, mis meil hästi on. Ja kui on midagi rõhutada, siis seda tuleb teha. Väikseid asju tuleb tähele panna - see on kõige efektiivsem.

Milline võiks tulevikus Põlvamaa haridusmaastik välja näha?

Küllap ta läheb selles suunas, nagu ta on pandud minema. Algharidus jääb ikkagi kodulähedaseks kuid võib aga juhtuda, et paljudel õpilastel tuleb gümnaasiumi kaugemale minna. Ma arvan, et Räpinast ei kao gümnaasium. Teiste koolide kohta ei oska öelda. Paremaks ei pruugi minna, sest tuleb kaugemal koolis käia… Igal asjal on plussid ja miinused. Võibolla muutused mõjutavad hariduse kvaliteeti. Kodulähedus maksab väga palju. Arvan, et lähe viletsamaks ega ka palju paremaks. Minu silmis ei ole midagi väga hullu lahti.

Oled ise ka minemas kaugemale. Kui kaua mõtled olla ära?

Küsimus on selles, et kui kauge on kauge. Tartu ei ole minu jaoks kauge. Eesti piires ei ole ükski koht kauge. Kodunt lahkumine on suur muutus. Erilist rolli mängib kohanemisvõime. Kui uute oludega harjumine õnnestub, siis ei ole vigagi tööd leida ja õppida. Loomulikult ei tohi unustada kodu. Inimene jääb elu lõpuni seotuks oma koduga.

Esialgu mõtlesin minna Tartu Ülikooli, aga see ei ole sugugi kindel. Varsti tuleb sisseastumise avaldusi esitada… Päris täpselt veel plaanid paigas pole.

Kui me vaatleme inimest skaalal humanitaar-reaal, kuhu poole sina kandud?

Mina olen selle poolt, et haridus oleks omandatud võimalikult mitmekesiselt. Millegipärast on nii, et minuealised arvavad, et humanitaarained on lihtsamad ja "pehmemad" ning sealt oleks justkui kergem läbi saada. Tegelikult mina ei usu, et on kergem. Tööd tuleb nii ehk nii teha. Enda jaoks pean perspektiivikamaks reaalaineid õppida. Minu silmis on selles suuremad võimalused.

Humanitaaraineid ei tohi ka unustada. Keeled ja matemaatika… Kooslus on oluline. Kindlasti ei tule piirata end ainult pehme filoloogiaga ega teises otsas oleva range matemaatikaga. Seda ei tohi võtta mustvalgelt. Tänapäeva ametid nõuavad mitmekesiseid oskusi. Tuleks õppida nii seda kui teist ja panna see koos toimima.

Sa oled kätt proovinud ka ajakirjanduses, kas selle eriala õppimise mõtet pole pähe tulnud?

Põhikooli lõpus oli mul väga kindel mõte, minna ajakirjandust õppima, kuid miski, äkki kogemused näitas mulle, et ma ei tahaks seda siiski õppida. Pigem soovin olla kirjutav spetsialist, ei tahaks öelda poliitik, aga midagi sellist. Poliitiku jaoks peaks olema ikka väga-väga tark inimene, poliitikasse ei ole mõtet uisapäisa tormata. Peab olema midagi öelda ja tunne, et suudad midagi ka teha, siis ma ei välistaks seda. Iial ei tohi öelda iial. Selleks peab õppima ja kogemusi korjama.

Õpilasesinduses olles olid muljed omavalitsusega ja ka maavalitusesga koostööd tehes väga positiivsed. Meie meeskond oli väga tore. Koostöö oli pigem õpilaselu tasandil, selliseid "karme" teemasid ei tulnud jutuks. Sain palju mõtteid edasi arendamiseks, kogemusi ka.

Kui ajakirjanduse juurde tagasi tulla, siis ajalehele lugusid kirjutades nautisin teksti loomist ka siis kui mulle mõnikord öeldi, et "tee midagi", kuigi oli natuke raske. Kui mu sisemusest tuli midagi, kukkusid artiklidki palju paremini välja.

Kas "Eesti asi" liigub sinu arust õiges suunas?

Nii ja naa. Kõik sõltub inimestest. Kas otsusesid tehakse ainult endast lähtuvalt või arvestatakse kogukonna huvidega. Kindlasti on palju häid inimesi, kes teevad õigeid otsuseid, kuid üks vale samm võib hea mõtte nullida. Ma olen üsna optimistlik ja arvan, et halvemuse suunas ei saa asi minna. Pigem ikka paremaks.

On vana tõde, et abiturienti on peetud esiteks kõige targemaks inimeseks, teiseks on arvatud, et tal on tarve ja sund midagi muuta. Mida sina muudaksid?

Ma tahaksin, et inimesed annaks üksteisele natuke rohkem mõttevabadust. Et neil ei oleks eelarvamusi. Soovin, et inimesed ei peaks võimatuks asju, mis ei ole võimatud. Inimesed võiksid olla avatumad uutele ideedele ega kardaks olla vahel natuke pöörased. Ka minu tuttavate hulgas on rohkelt isikuid, kes katsuvad hoogu pidurada. Kui tulebki hull mõte pähe, siis nad küsivad, et kuidas ikka nii saab… Usun, et tegelikult ikka saab. Inimesed võiksid uskuda, et kui tundub et ei saa, saab kuidagi ikka! Alati leiab võimaluse.

Mina olen tulihingeline stereotüüpide-vastane inimene. Tuleb jääda iseendaks ja teha, mis meeldib ja küll teised seda ka austavad.

Maarja-Liisa Rämson lõpetab sel aastal gümnaasiumi kuldmedaliga.

Usutles ja pildistas kultuuri- ja haridustoimetaja

Indrek Sarapuu

 Koit, 22.06. 2013

Talendid kodus - Indrek Maripuu

Indrek Maripuu on tunnustatud koolitaja, kelle  peamine fookus on vanade mõttemustrite murdmine ehk nutikus ja teistmoodi mõtlemine. Kümmekond aastat on ta aidanud Eesti organisatsioonidel panna kokku äriplaane, tasuvusanalüüse ja strateegiaid. Hariduse on Maripuu omandanud Eestis ja Rootsis – kraadina omab ta  MBA-d Tallinna Tehnikaülikoolist, aga on ka õppinud neurolingvistilist programmeerimist, Rootsi loodust ja kultuuri ning waldorfpedagoogikat. Lisaks läbinud erinevad ärijuhtimisega seotud koolitused Eestis ja mujal. 

Oled oma karjääri jooksul palju pidanud mõttemustreid ja rutiini murdma. Oled seda seni teinud enamasti meie pealinnas. Mis Sind Põlvamaale tõi?

Ei olnud ühte ja ainust põhjust - oli palju väikseid. Nagu elus ikka. Tahtsime linnakärast eemale ja tahtsime oma tööalaste ideede elluviimiseks keskkonnavahetust. Üheks  siiakolimise põhjuseks oli ka waldorfpedagoogika ja Rosma kool. Usun, et see on geniaalne pedagoogika, mis valmistab lapsi homse ühiskonna jaoks hästi ette - toetatakse nende uudishimu, küsimuste küsimist, rõhutatakse konkurentsi asemel koostööd. Täiskasvanuna näen enda ja teiste pealt, et me kipume otsima ja uskuma ainuõigeid vastuseid ja sellega piirame ennast ja oma võimalusi päris palju. Vaadates mis maailmas toimub, usun, et järgmistel põlvkondadel on üha vähem ainuõigeid vastuseid.

Kas Põlvamaal on mustrid paigas? Kas midagi saaks teisiti teha?

Sõltub mida nüüd mustri all mõelda. Kui mina räägin mõttemustrite murdmisest, siis on see soetud harjumustega - inimestena toetume oma otsustes ja valikutes mineviku kogemusele ja sageli on see arukas. Samas - piisavalt sageli ei pruugi eile toiminud lahendus täna enam toimida, sest keskkond on muutunud. Selleks olukorraks peaks meil olemas suutlikkus vaatenurka vahetada ning uusi ideid ja võimalusi luua. Geograafiaga on see vähe seotud - usun, et oleme siin sarnased nii tallinlaste, taanlaste kui saarlastega. See on inimese toimimise viis. Küsimus on teadlikkuses.

Sul pole siin otseselt juuri. Ega see segama või hakata?

Juured on kindlasti olulised. Usun, et minu juured on tugevad ja olen selles mõttes kindlasti õnnelik. Samas ei usu ma, et inimene peaks elama kogu elu ühes kohas või piirama ennast maakonna, valla või teiste kunstlike piiridega. Eestimaa on ju tegelikult väike ja suhteliselt kiiresti on võimalik jõuda igale poole. Tegelikult olen veendunud, et igale inimesele tuleb kasuks elada, õppida või töötada erinevates kohtades, riikides ja ametites. See rikastab. Ja kui juured on tugevad, siis ei kaota inimene ennast ära sõltumata oma elukohast.

Võid sa sõnastada oma pikema missiooni, mis seotud Põlvamaaga? Kuhu tahaksid ideaalis välja jõuda?

Ma ei oska või ei taha mõelda ainult ühe maakonna piires. Ma räägiks piirkonnast - kodukoha mõttes siis Kagu-Eestist. Meie missioon on seotud Loovusaidaga - tahame, et see oleks koht, kus on hea mõelda ning mis inspireerib erinevaid inimesi erinevatest Eesti piirkondadest. Nad tulevad siia, suhtlevad omavahel, vahetavad kogemusi, tulevad uutele ideedele, märkavad võimalusi ja muudavad oma tegevusega elu paremaks - oma külas, linnas, vallas, riigis või maailmas.

Vestles Indrek Sarapuu

Koit, 20.07. 2013

Talendid kodus - Meelis Hainsoo

"Talendid kodus" on suvine artiklisari, mis usutleb paari küsimusega inimesi, kes on ennast oma eriala tipuna Põlvamaaga taas või siis uustulnukana sidunud.

Meie teiseks selle suviseks vastajaks on Meelis Hainsoo (ehk Hainz; sündinud 1972), kes on ansambli Kosmikud laulja (alates 2003. aastast), mängib viiulit kollektiivis Eriti Kurva Muusika Ansambel ja kitarri bändis Jahimehed.

Meelis lõpetas 1990. aastal  Põlva Keskkooli ja sellest ajast kuni 2011. aastani elas Tallinnas. 1995. a lõpetas  Tallinna Pedagoogikaülikooli.1994 - 2011 töötas RAM-is.

Nüüd aga töötab juba kolmandat aastat Moostes.

Sind tuntakse üle Eesti pigem Kosmikute laulja ja "käreda häälega" rokimehena. Paljud ei tea, et  oled leiba teeninud hoopis akadeemilisemat laadi tegevusega - RAM-i meeskoori lauljana hea hulk aastaid. Kuidas on kaht näiliselt vastandlikku stiili võimalik ühendada?
RAM-is, jah, laulsin ligi 17 aastat, peale selle olen olnud ja olen ka praegu muusikaliselt küllaltki kirevates kooslustes - Eriti Kurva Muusika Ansamblis,  ansamblis Jahimehed, Vox Clamantises, Kuninglikus Kvintetis, Kosmikutes, viimasel ajal on tulnud ka mandoliini mängida. Kõik on ju muusika ehk kui, siis muutub ainult nn ühe muusikastiili ajamine mõnikord vaimselt väsitavaks, ja siis on kosutav vahelduse mõttes midagi hoopis teises spektriotsas ette võtta.

Jätsid paar aastat tagasi perega maha idüllilise Tallinna Mustamäe linnaosa ja tulid veel idüllilisemasse Moostesse. Miks seda tegid?
Enne idüllilise Mustamäe mahajätmist elasime mitu head aastat mitte niiväga idüllilises kesklinna piirkonnas - jalgsi sai küll kõik asjad aetud, tööl käidud ja puha, ent meil oli eesmärk poisi koolimineku ajaks linnast ära tulla. Kuna me abikaasaga mõlemad oleme Lõuna-Eestist, siis oli rada kindel – Lõuna-Eesti! Ma olen Põlvas koolis käinud ja mitmete muude asjaolude kokkulangemise tõttu sattusimegi Moostesse.

Nüüd, kus oled siin omajagu aega mütanud, kas unistused on täitunud või tead teed, kuidas paremini teha?
Unistused ongi sellepärast unistused, et nad ei täitu. Ma olen veel liiga värske maaelanik, annab veel harjuda, areneda ja mõtteviisi kohandada. Festina lente!

Ja viimane küsimus: kas sul on Moostega seotud mingi suurem missioon?
Vabariigi aastapäeval võiks presidendi vastuvõtt toimuda Mooste Folgikojas...

Usutles Indrek Sarapuu
 Koit, 13.07.2013

Talendid kodus - Piret Torm-Kriis

"Talendid kodus" on suvine artiklisari, mis usutleb paari küsimusega inimesi, kes on ennast oma eriala tipuna Põlvamaaga taas või siis uustulnukana sidunud.

Esimene vastaja on Tartus üld- ja keskhariduse saanud ja Tallinna Ülikoolis, endises Pedagoogika Instituudis tantsujuhtimist õppinud ja 30  aastat Tallinnas tantsutruppi Modus juhendanud Piret Torm-Kriis

Pidasin Sind noorte tantsutrupi Modus entusiastlikuks eestvedajaks aga kohtusin Sinuga Tallinna mõistes "pärapõrgus" Värskas ja veel rahvariietega…  Kuidas nii? Mis impulss tõi Sind  Värska Gümnaasiumi huvijuhiks?

Impulss tõi eelkõige Setomaale.  Lihtsalt juurte tõmme oli vastupandamatult tugev. Minu juured on Setomaal, paraku teisel pool piiri. Olen kõik suved kuni piiri sulgemiseni veetnud Setomaal isa sünnikodus Pööni külas. Kuna nüüd sinna teisele poole piiri on hirmraske (loe hirmkallis) saada, siis otsustasin igatsust südames leevendada Setomaa Eestipoolse osaga. See, et Värska Gümnaasiumisse sattusin, oli puhas juhuste kokkulangemine.

Juhused on alati intrigeerivad. Kas saad neist ka lähemalt rääkida?

Käisin möödunud suvel Seto Kuningriigi päeval Värskas. Kohtasin siin lapsepõlveaegset trennikaaslast ja praegust ametikaaslast. Ta oli Värskas kursuse kokkutulekul, sest üks tema kursusekaaslastest on praegune Värska Gümnaasiumi direktor Rein Zaitsev. Rääkisin oma kunagisele trennikaaslasele igatsusest Setomaa järele ja tema edastas selle Rein Zaitsevile. Kuna kooli otsiti parasjagu huvijuhti, siis nii need otsad kokku jooksidki.

Modus on 1984. aastast Sinu käe all ennast kõrgele kultuuritaevasse sõidutanud. Kas  kavatsed jätkata?

Otse loomulikult. Sügisel algab Modusel 30. hooaeg, mida on plaanis juubelile vääriliselt tähistada. Jaanuaris toimub 30. juubeli ball, aprillis juubelietendus. Sellele lisaks on tantsupeoaasta - XIX üldtantsupidu peetakse 2014.aasta suvel ning sellest katsub Modus osa võtta kuue rühmaga. Eelkõige aga arendame oma leivanumbrit - swingtantsu siduda iga-aastaste traditsiooniliste sündmustega. Pean küll tunnistama, et aasta Setomaal on mõjutanud ka Moduse uue  hooaja tunde - tunniplaani tuleb tuliuus tund Setolood, kus kõneldakse seto keeles, jutustatakse seto muinasjutte, loomulikult lauldakse ja tantsitakse seto laule ja tantse.

Kuidas Sa kombineerid omavahel swingi ja steppi ning seto pärimust? Kas võib juhtuda ka vastupidi, et swing- ja steptants saavad  osaks seto kultuurist?

Seda kombineerimist tegin juba varemgi, enne Setomaale tulekut. Olen nimelt avastanud, et seto muusika ja laulud on ideaalsed swingimiseks ja steppimiseks. Modusel on üsna mitu swing- ja stepptantsu Klappi, Trallikute ja Laanetsirgu muusikate saatel. Tantsijatele väga meeldib. Osasid neist tantsudest esitasime ka Värska Kultuurikeskuse jõulupeol. Ja kuigi mul hing sees värises, et kuidas sellist "solkimist" kohalikud vastu võtavad, ei ole vähemalt minuni ühtegi negatiivset järelkaja jõudnud. Värska Muusikakool ja Zetod muusika on töötlustega hakatuse teinud ning enam ei panda pahaks ka tantsu töötlusi.

Aga swingtantsu õpetasin möödunud aastal ka Värska Kultuurikeskuses seltskondlike paaristantsude kursusel ning osaletud sai päris mitmel swingtantsu sündmusel Tartus ja Tallinnas.

Kas on Sul Setomaaga seotud veel mingi suurem missioon, tahad Sa edastada kellelegi suuremat sõnumit?

Minu esimene, nn. tutvumisaasta, on seljataga. Olen näinud, et tantsimise võimalusi on Setomaal, vähemalt Värskas, ülivähe. Tahaksin anda endast tantsuspetsialistina nii palju kui võimalik. Sellepärast ei peaks keegi siit ära linna minema, et mingeid tantsuharrastuse võimalusi siin pole. 

Minu enda unistus on ükskord Setomaale päriselt maanduda - mitte käia iga nädal kahe pealinna - Eesti pealinna Tallinna ja Setomaa pealinna Värska - vahet (kuigi tegelikult on selline käimine äärmiselt rikastav). Soovin, et suudaksin oma lastele ja lapselapsele anda killukestki rikkalikust seto kultuurist ja keelest. Tahan olla kunagi seto vanaema, kelle juurde linnas elavad lapselapsed suveks saadetakse. Nii, nagu minul olid seto vanaema Anna ja seto vanaisa Ando.

Värska Gümnaasiumi üks õppesuund on kultuur. Et olen Tartu Ülikooli kultuurikorralduse magister, loodan olla kasulik ka kultuuri õppesuuna õpilastele.

Usutles Indrek Sarapuu

Koit, 6.07.2013

Ester Liblik - Jakob Hurda nimelise rahvuskultuuripreemia laureaat 2013

Kohaliku kultuuriedendajana pälvis tänavuaastase  Jakob Hurda nimelise rahvuskultuuripreemia teenekas muusikapedagoog ja kultuuritegelane, Põlva Muusikakooi dirketor Ester Libilk. Preemia saamisel sai määravaks töö muusikakooli arendamisel ja lõõtspilli osakonna loomisel õppeasutuse juurde. Samuti töö vaimuliku muusika koori Maarja Kammerkoori juhendamisel, kes on 1992. aastatst tutvustanud paljudel kontsertreisidel Eesti vanemat ja uuemat vaimulikku muusikat.  Vähetähtis pole olnud ka osalemine lõõtspillifestivali Harmoonika korraldamisel  ning koostöö kontserdite organiseerimisel Eesti Kontserdiga. Ester Liblik on olnud ka mitmekordne Põlva aasta tegija laureaat, tänukirju on tulnud teisigi. Ta on Põlva linnavolikugu liige ja kultuurikomisjoni esimees.

Preemiat annab 22 aastat järjest välja Jakob Hurda nimeline Põlva Rahvahariduse Selts koostöös Eesti Kultuurkapitali ja Kultuurkapitali Põlvamaa ekspertgrupiga.

Muusika juurde jõudis Ester läbi oma perekonna. Juba nelja-aastasena sai ta esimese lavakogemuse. Nii isa kui ka isa vend osalesid tollaste rahvamajade juures olevates orkestrites ja tihtipeale tehti proove kodus. Kõrval toas seda kõike pealtkuulates  püüdis väike Ester kinni ka esimesed noodid. Musitseeriti ka perekonna ansamblina. Kui Põlvas muusikakool avati, viis akordionimängijast isa tütre kohe ka katsetele. "Kokkupuude muusikaga oli mul nii rahavamuusika kui klassikalise muusika puhul, kõik ainult kuulmise järgi," räägib Ester. "Ma ei tundnud nooti."

Muusikakooli sisse saanud, taheti tüdruk aga kohe teise klassi panna, sest arvati et küllap teab muusikast hästi palju. "Mulle anti lugu ette. Lugesin pealkirja ära - "Vaikne, kena kohakene" ja mängisin. Aga mitte noodist loomulikult…"

Estri sõnul on kõik suured muusikud saanud oma muusikalise vundamendi  juba lapsena. "Isa oleks võinud ju ükskõik mida osta, aga ta ostis klaveri," ütleb Ester.  Enda esimeks pilliks peabki ta klaverit, isa kõrvalt õppis  selgeks aga ka akordionimängu, kuigi sellel alal ta end profiks pidada ei söanda. Muusikakoolis sai esimeseks klaveriõpetajaks Ülle-Liis Sööt, kes pärast lõpetamist innustas ja soovitas Estrit  muusikaõpinguid ka jätkama. “Tema tunnetas minus ära muusiku hinge, mida noor ei pruugi  ise veel nii hästi ära tunda”

Ka Estri vend Mait on muusik - lõpetanud muusikakoolis trompetieriala. Ka koos vennaga on Ester musitseeritud ja lauldud. Kodu peabki ta kõige olulisemaks mõjutajaks "Eks seda ole näha tänagi muusikakooli õpilaste pealt, et laps, kellel kodu toetust pole, langeb varem või hiljem koolist välja."

Veel nüüdki mäletab Ester eredalt aga nõukogudeaegseid, tol ajal nii tähtsaks ja oluliseks peetud taidlusülevaatusi. Sattus ju tänane muusikakooli direktor oma esimele töökohale (pärast Heino Elleri nimelise  muusikakooli lõpetamist koorijuhi erialal) tänases mõistes kultuurikorraldajaks. Kultuuri tuli korraldada  Taevaskoja kolhoosis. Seal tegutsesid aga näiteks üle tollase Eesti tuntud meesansambel ja naisansambel   ning paljud teised istegevuskollektiivid, kes konkurssidelt esimesi, teisi ja kolmandaid kohti koju tõid. “Kolhoosi esimees Väino Kaljuvee ostis kogu meesansablile pärast üht edukat isetegevusülevaatust lausa ülikonnad. Taidluskollektiive oli Põlvas tol ajal üldse väga palju, Põlvas oli lausa meeskoor," meenutab Liblik. Väga tuntud  ja oodatud esineja oli tema juhendamisel tegutsev Põlva Haigla naiskvartett.

Pärast kolhoosi kunstilise juhi tööd viis Estri tee Käisi-nimelisse keskkooli (praegusesse ühisgümnaasiumi) muusikaõpetajaks. Seal organiseeris ta kohe noorte segakoori ja neidude koori, mis kiiresti konkurssidel esimesi kategooriad välja laulma ja laulupidudel käima hakkasid. Ester ei väsi siiani kiitmast ja imestamast noorte tahet laulda,  meenutades hea sõnaga kõiki endisi koorilauljaid. 

1989. aastast sai aga Ester Liblikust muusikakooli solfedžo- ja muusikaajaloo õpetaja, hiljem (2004) aga kooli direktor. Side keskkooliõpilastega jäi hapramaks, ent üsna pea tuli uus ja samahuvitav väljakutse. Nimelt sai loodud Põlva Maarja kiriku juurde Benjamin (Georg) Lillemäe kaasabil ja koosvedamisel kiriku kammerkoor Maarja ja  Estri ülesandeks sai selle juhatamine. See töö oli Estri sõnul puhtal kujul missioonist. Tänaseni lauldakse põhiliselt vaimulikku muusikat, et saaks osa võtta laulupidudest, siis sekka ka  rahvamuusikat ja isamaalisi laule.

Tee kirikumuusika juurde leidis  Ester ise, kuigi ka vanemad olid kirikuskäijad ja üsna loomuliku eluosana käidi nõukogude ajalgi jõuludel ning teistel suurematel pühadel pühakojas.  Juba lapsena jäi noorele tüdrukule aga Põlva kirikus silma mälestustahvel Jakob Hurdale, samuti suurmehe sõnad, et suureks tuleb eesti rahval saada vaimult - arvult meil see kohe kindlasti välja ei tule. Need sõnad tiksunud tal ikka alati justkui kusagil kukla taga, innustades elus edasi “võitlema”. Samuti jahmatanud teda alati oreli kõla: "See oli midagi nii suursugust ja võimast… ja ka need koraalid, mis seal lauldi…," katsub Ester edasi anda lapsepõlveemotsioone. Tema jaoks on siiani väga oluline see sõnum, mis kätketud vaimliku muusika teksti. “See on kogu kultuuri alus,” leiab ta.

Oma mõjutajatest peab Ester Liblik oluliseks ka legendaarset Põlva õpetajat Silva Lansbergi. "Tema väärtustas kunsti ja kõike kaunist, andis elule suuna ja sihi. Ta oli mul viiendast kuni 11. klassini klassijuhtaja ja tema rolli noore inimese suunjana on raske alahinnata," tõdeb tänane kooli- ja koorijuht.

Ester, olles olnud tegus Põlvas üsnagi pika aja jooksul, on  näinud palju muutusi. Näinud, kuidas kollektiivid on tekkinud ja kadunud.Tal ei ole tõepoolset vahele jäänud ükski etapp viimaste aastate Põlva. Küll on ta käinud vahepeal Tartus koolis, ent tol ajal oli kahe linna vaheline rongiliiklus piisavalt tihe, et piisas 2 rubla ja 80 kopikat maksnud kuupiletist, et Emajõe Ateenas mitte korterit üürida ega ühikakohta pidada. Elada ja töötada ainult Põlvas.  Nüüd see muidugi nii enam ei ole ja endisi aegu ka tagasi ei saa. Küll aga murteseb Hurda preemia laureaat selle üle, et inimesed Põlvasse tagasi tulema hakkaks. Seda retsepti aga nii lihtne leida pole. Paljud andekad siit pärit noored aga võiksid Estri meelest tagasi tulla küll  ja selle nimel tasub pingutada.

Indrek Sarapuu

Koit 20.07. 2013