Koolilõpetaja aastal 2013: ideed võivad olla vahest ka pöörased

Ajalehel Koit on tavaks saanud iga õppeaasta lõpul kas portreteerida või intervjueerida selle aasta üht edukamat maakonna abiturienti. Ka seekord on see nii. Pöördusime maakonna gümnaasiumide poole, mille õppealajuhatajad või direktorid saatsid meile mõned isikukirjeldused, nende hulgast tegi toimetus oma valiku. Sel aastal langes esindusliisk Räpina Ühisgümnaasiumi lõpetaja Maarja-Liisa Rämsonile. Võib-olla mängis natuke rolli ka see, et saame teda pidada ka oma kaastööliseks ja ehk ka kolleegiks, ent see polegi tähtis. Oluline on see, et Maarja-Liisa on olnud aktiivne nii mõneski muus, ka koolivälistes valdkondades. Hinnates kõrgelt ka kõiki teisi koolide esitatud kandidaate, katsume anda edasi koondpildi Maarja-Liisa vahendusel tänastest maakonna koolilõpetajast.

Kuidas vaatad oma 12-aastasele kooliajale siin Räpinas tagasi? Mis aeg see oli?

See oli väga vajalik aeg. See on periood, mille kõik meist läbivad, ent ometi on ta igaühel natuke erinev ning ka see , mida meenutada, on erinev. Minu puhul oli see aeg suureks kasvamine. Said selgeks koolist saadud teadmised ja suhtlemise põhitõed, mis vahest veegi olulisem. Töö õpilasesinduses ja suhtlemine vallavalitsusega oli täiskasvanuks saamine ning kogemuste hankimine.

Kas on ka mingi vahe, kui mõelda, et ega põhikooli lõpetamisest ju palju aega tagasi ole. Kas sinus on palju muutunud?

Minus on päris palju muutunud. Sellele aitas kaasa paljuski keskkonna vahetus. Jäin küll samasse kooli, aga õhkkond muutus oluliselt. Ma poleks seda uskunud. Põhikoolis ei pidanud paljud õppimist väga tähtsaks. Nad võtsid seda kergelt ja arvasid, et saab lihtsalt läbi. Gümnaasiumis valitses aga meeleolu, et peab vaeva nägema. Õppimine on in. Minu puhul on tähtis ka see, et sain väärtuslikke kogemusi.

Kas sinu gümnaasiumi õpingute ajal oli ka konkurents tajutav?

Vähesel määral oli see tajutav. Kui mõtlen oma klassi peale, siis meil oli hästi tore seltskond. Suhtlesime väga palju ka kooliväliselt. Tegime peo või olime kellegi pool külas. Mingi konkurents on ju alati. Kui inimestel on ühine eesmärk lõpetada gümnaasium ja võtta sellest maksimum, siis mõnes asjas ikka juhtub, et tuleb väike võistlusmoment. Samas on see vajalik, sest sunnib pingutama.

Tegite rohkem koostööd?

Loomulikult on oluline koostöö, aga igalühel tuleb ikka ka ise pingutada, sest muidu ei tuleks koostööst midagi välja. Aga tore on see, et üksteisega väga hästi klappisime.

Kui juhtisid õpilasesindust, oli sul tarvis ka enda ja ka kooli eest seista?

Möödunud aastal käisime Põlva Maavalitsuses koolireformiteemalisel arutelul. Kohal olid paljud maakonna haridusvaldkonna esindajad. Seal otsuseid vastu ei võetud, aga foorumis sai ütelda, mida me asjadest arvame. Loomulikult rääkisime ka, aga see oli selline tore ja sõbralik. Tuliseks ei läinud.

Aeg-ajalt oli ikka tarvis kasvõigi meedia kaudu teada anda, mis meil hästi on. Ja kui on midagi rõhutada, siis seda tuleb teha. Väikseid asju tuleb tähele panna - see on kõige efektiivsem.

Milline võiks tulevikus Põlvamaa haridusmaastik välja näha?

Küllap ta läheb selles suunas, nagu ta on pandud minema. Algharidus jääb ikkagi kodulähedaseks kuid võib aga juhtuda, et paljudel õpilastel tuleb gümnaasiumi kaugemale minna. Ma arvan, et Räpinast ei kao gümnaasium. Teiste koolide kohta ei oska öelda. Paremaks ei pruugi minna, sest tuleb kaugemal koolis käia… Igal asjal on plussid ja miinused. Võibolla muutused mõjutavad hariduse kvaliteeti. Kodulähedus maksab väga palju. Arvan, et lähe viletsamaks ega ka palju paremaks. Minu silmis ei ole midagi väga hullu lahti.

Oled ise ka minemas kaugemale. Kui kaua mõtled olla ära?

Küsimus on selles, et kui kauge on kauge. Tartu ei ole minu jaoks kauge. Eesti piires ei ole ükski koht kauge. Kodunt lahkumine on suur muutus. Erilist rolli mängib kohanemisvõime. Kui uute oludega harjumine õnnestub, siis ei ole vigagi tööd leida ja õppida. Loomulikult ei tohi unustada kodu. Inimene jääb elu lõpuni seotuks oma koduga.

Esialgu mõtlesin minna Tartu Ülikooli, aga see ei ole sugugi kindel. Varsti tuleb sisseastumise avaldusi esitada… Päris täpselt veel plaanid paigas pole.

Kui me vaatleme inimest skaalal humanitaar-reaal, kuhu poole sina kandud?

Mina olen selle poolt, et haridus oleks omandatud võimalikult mitmekesiselt. Millegipärast on nii, et minuealised arvavad, et humanitaarained on lihtsamad ja "pehmemad" ning sealt oleks justkui kergem läbi saada. Tegelikult mina ei usu, et on kergem. Tööd tuleb nii ehk nii teha. Enda jaoks pean perspektiivikamaks reaalaineid õppida. Minu silmis on selles suuremad võimalused.

Humanitaaraineid ei tohi ka unustada. Keeled ja matemaatika… Kooslus on oluline. Kindlasti ei tule piirata end ainult pehme filoloogiaga ega teises otsas oleva range matemaatikaga. Seda ei tohi võtta mustvalgelt. Tänapäeva ametid nõuavad mitmekesiseid oskusi. Tuleks õppida nii seda kui teist ja panna see koos toimima.

Sa oled kätt proovinud ka ajakirjanduses, kas selle eriala õppimise mõtet pole pähe tulnud?

Põhikooli lõpus oli mul väga kindel mõte, minna ajakirjandust õppima, kuid miski, äkki kogemused näitas mulle, et ma ei tahaks seda siiski õppida. Pigem soovin olla kirjutav spetsialist, ei tahaks öelda poliitik, aga midagi sellist. Poliitiku jaoks peaks olema ikka väga-väga tark inimene, poliitikasse ei ole mõtet uisapäisa tormata. Peab olema midagi öelda ja tunne, et suudad midagi ka teha, siis ma ei välistaks seda. Iial ei tohi öelda iial. Selleks peab õppima ja kogemusi korjama.

Õpilasesinduses olles olid muljed omavalitsusega ja ka maavalitusesga koostööd tehes väga positiivsed. Meie meeskond oli väga tore. Koostöö oli pigem õpilaselu tasandil, selliseid "karme" teemasid ei tulnud jutuks. Sain palju mõtteid edasi arendamiseks, kogemusi ka.

Kui ajakirjanduse juurde tagasi tulla, siis ajalehele lugusid kirjutades nautisin teksti loomist ka siis kui mulle mõnikord öeldi, et "tee midagi", kuigi oli natuke raske. Kui mu sisemusest tuli midagi, kukkusid artiklidki palju paremini välja.

Kas "Eesti asi" liigub sinu arust õiges suunas?

Nii ja naa. Kõik sõltub inimestest. Kas otsusesid tehakse ainult endast lähtuvalt või arvestatakse kogukonna huvidega. Kindlasti on palju häid inimesi, kes teevad õigeid otsuseid, kuid üks vale samm võib hea mõtte nullida. Ma olen üsna optimistlik ja arvan, et halvemuse suunas ei saa asi minna. Pigem ikka paremaks.

On vana tõde, et abiturienti on peetud esiteks kõige targemaks inimeseks, teiseks on arvatud, et tal on tarve ja sund midagi muuta. Mida sina muudaksid?

Ma tahaksin, et inimesed annaks üksteisele natuke rohkem mõttevabadust. Et neil ei oleks eelarvamusi. Soovin, et inimesed ei peaks võimatuks asju, mis ei ole võimatud. Inimesed võiksid olla avatumad uutele ideedele ega kardaks olla vahel natuke pöörased. Ka minu tuttavate hulgas on rohkelt isikuid, kes katsuvad hoogu pidurada. Kui tulebki hull mõte pähe, siis nad küsivad, et kuidas ikka nii saab… Usun, et tegelikult ikka saab. Inimesed võiksid uskuda, et kui tundub et ei saa, saab kuidagi ikka! Alati leiab võimaluse.

Mina olen tulihingeline stereotüüpide-vastane inimene. Tuleb jääda iseendaks ja teha, mis meeldib ja küll teised seda ka austavad.

Maarja-Liisa Rämson lõpetab sel aastal gümnaasiumi kuldmedaliga.

Usutles ja pildistas kultuuri- ja haridustoimetaja

Indrek Sarapuu

 Koit, 22.06. 2013