kolmapäev, 31. juuli 2013

Talendid kodus - Krista Sildoja


Krista Sildoja on Mooste Rahvamuusikakooli õppekava koostaja ja direktor. Krista on rahvamuusik ja rahvamuusikaõpetaja, kes on õpetajana töötanud alates 1990-ndate algusest. 2004. aastal kaitses ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias muusikateaduste magistri kraadi etnomusikoloogia alal, uurides oma magistritöös 20. sajandi alguse Põhja-Pärnumaa viiuldajaid ja nende mängumaneeri. Krista Sildoja kuulub alates 2005. aastast Eesti Rahvusliku Folkloorinõukogu juhatusse ning on Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi-i rahvamuusika mentor, lisaks omab ta pärimuskultuuri spetsialisti kõrgeimat kutsetaset. On õpetanud paljude aastate jooksul rahvamuusikatudengeid nii Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias kui Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, olnud Eesti ETNO noortelaagri asutaja ja õpetanud huvilisi erinevates lastelaagrites. Mooste Rahvamuusikakoolis õpetab Krista väikekannelt, viiulit, klaverit, akordioni, eelkooliklassi ning rahvamuusika teooriat.



Sinu kulgemine ajas ja ruumis on viinud sind kord lähemale, siis jälle kaugemale. Mida oled pidanud oma elu "keskuseks", millest mõõdad algust?

Ringirändamine on väga vajalik. Soovitan igaühele. Teisi kultuure seestpoolt vaadata on päris mõnus tunne, niiviisi leiad paremini üles enda oma.
Minu reaalselt olemas olevaks majakaks on Vändra valla Kose külas asuv vanematekodu. Seal olen ma üles kasvanud, sinna olen ma peale oma õpinguid tagasi jõudnud koos oma väikese perega, seal peatun ma alati vahepealsetel puhkehetkedel. Ometigi aga ei kao mu mälust ja meeltest vanavanemate kodu Taikse külas Järvamaal, kus sai veedetud kõige kaunimad lapsepõlvesuved. Mäletan siiani täiesti selgelt vanaema helget hääletooni, vanaisa veidi tõredat talupoeglikku olekut, nende “päris” toidu maitset ja kodu lõhnu. Mõelda vaid, neid lõhnu ja maitseid, nende tekitamiseks vajaminevaid tööriistu ja tegevusi olen mina oma elus ise näinud ja kogenud. Minu silmad on näinud sellest imelisest vanaemade maailmast tänasesse maailma ületulekut, ellusuhtumise totaalset muutust. Selles peitub meievanuste õnn, et me saame siin ja praegu valida oma “keskuseks” need kogemused oma lapsepõlvest.

Kuidas tundub Mooste ja ka Põlvamaa elu?

Väga värske tulijana tundub siinne elu sõbralik, hooliv. Puhas. Hetkel naudin ma veel täiel rinnal Põlvamaa imelist loodust ning vaatan kõigele turisti pilguga. Tahaks nii palju soovitusi anda, kui oleks, kes neid sooviks vastu võtta. Kui elad kaua ühes paigas, siis sa ei oska näha paiga erilisust ning seda külalistele välja pakkuda. Põlvamaal on palju ilu, mida mujalt tulnule võimsamalt pakkuda võiks.

Kui tahaksid siinkandis midagi muuta, siis mida?

Muutma ma ei tulnud. Tulin kohanduma kohalikega. sobituma. Ja oma ideedega paikkonda rikastama. Mul on väga pikaajalised kogemused rahvamuusika mängimisel, uurimisel ja õpetamisel. Samuti korraldamistöös. Tahaksin väga aidata, aga ei ole veel leidnud mõttekaaslasi, kes pakutut vastu sooviksid võtta. Ju ma pean veel kohanema, et leida neid inimesi, aasta on liiga lühike periood. Siiski, Mooste Rahvamuusikakooli rahvas, eriti täiskasvanud õppijad on moodustanud ümber minu väga siira ja sõbraliku ringi. Nendega läheksin küll juba luurele

Võid sa sõnastada oma pikema missiooni, mis seotud Põlvamaaga? Kuhu tahaksid ideaalis välja jõuda?

Ma loodan – siiralt – et elu maapiirkondades kogub jõudu. Nii ka Põlvamaal. Et inimesed jääksid paikkonda. Et tegusaid tüüpe tuleks juurde. Et tekiks juurde koostööoskust. Et inimesed käiksid omavahel ikka sõbralikult läbi. Et meie toit kasvaks siinsamas. Et meie lapsed, kaasa arvatud ka meie ise, ei peaks igapäevaselt pikki vahemaid läbima. Et me teeksime kõik midagi ära – pigem vähe, aga kõrge kvaliteediga, täie pühendumusega. Kes mind tunnevad, teavad, et täpselt selline olen ma ise. Soovin jätkata liikumist elu põhiväärtuste loomuliku toimimise suunas. Meie oma rahvakultuur annab selleks meile kätte kõik, sooviksin rõhutada – kõik – abivahendid.

Küsitles Indrek Sarapuu
Koit, 27.07.2013

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar