Senny, Tooni ja Anny
on meie kandi rahvast naerutanud juba pea viis aastat. Soovahetus näikse
Põlvamaal üldse väga kuum teema olevat:
Seelikukütid hullutasid ja hullutavad üle Eesti, küll vähema hooga kui
varasemalt, ent kadunud pole nad kuhugi. Teistpidi soovahetust esindavad aga
kolm võro keelt kõnelevat vanainimest, kelle rollide tagant leiab kolm täiesti
argist meest – Jaan Rammuli, kes põhitööna palkmaju ehitab, Toomas Vestla, kes
peab majandusjuhataja ametit, ja Andres Määri, kes Laheda valla kultuurielu hea
käekäigu eest hoolas seisab. Meeste enda jutu järgi Seelikuküttidest nad
inspiratsiooni pole ammutanud, pigem on juhtunud nii, et viimasel ajal on neid
koos esinemas nähtud.
«Meie mutid said
alguse sellest, et pidime ühel üritusel tegema blondiininalju, aga see värk ei
läinud eriti hästi peale,» tõdevad trio liikmed. Küll prooviti rekkakastist,
mis praeguse Tilsi laululava asemel oli, kõiki publiku meelitamise nippe, kuid
tulutult. «Aga kui hakkasime tädikesi tegema, tuli uus hingamine ja hoopis
teine elu sisse.»
Algselt oli siiski
tegu näiteringi improvisatsiooniga, kuid iseseisev elu oli neisse
sketšidesse justkui kodeeritud. Laheda Tädikesed räägivad ainult ja üksnes võro
keelt. Küll mitte sellist, mida Uma Lehest lugeda võib, vaid tekstid
valmistatakse kirjakeeles ette ja mehed/naised mugandavad jutu murdekeeleliseks
ise ümber. Kõik kolm on üleskasvanud võrokeelses keskkonnas ja seetõttu mõjub
ka nende jutt täiesti ehedalt. Koperdamisi pole, sest võta sa kinni, mis see
päris täpne võro keel tegelikult ongi.
«Lugude põhjad
kirjutab tavaliselt näitejuht Maret Melts,» räägib Tooni ehk Toomas. «Aga kokku
paneme nad ikka ise,» lisab Anny ehk Andres juurde. Teemad valivad näitlejad
ise välja, tuhlavad internetis veel lisakski, et lood ka aktuaalsetena
mõjuksid.
Üha harvemaks jäävad
esinemised oma enda Laheda valla rahvale, sest kuulsus pressib uksest ja aknast
sisse. Enamasti on esinemised nüüdseks kaugemal pool. Mehed on käinud Tallinnas
ja Pärnus ning jutust tundub, et kõik maakonnad on ülesastumistega kaetud.
Agentuuridega Lahedad Tädid finantsmajanduslikes suhetes ei ole. Kõik
esinemised saadakse, nagu Eestile kombeks, suust suhu leviva informatsiooni
kaudu. Tavaliselt on ürituste ajal oldud ansambli kontsertkava vaheaegadel n-ö
ajatäiteks. Vahel on oldud ka õhtujuhi rollis, aprillikuus toimunud Heino
Tartese kontserdil oli vaja lasta hiilata ka meeste improvisatsioonioskusel.
Tädid tulid auga olukordadest välja!
Viimane suurem
esinemine oli «memmedel» Moostes toimunud muusikafestvali «Moisekatsi elohelü»
põhikonkursil, kus tuli pea iga ansamblivahetuse ajal keskmiselt viieminutise
sketšiga maha saada. Ja ees seisab ei miski muu kui täita vahepaladega
Kagu-Eesti suurüritus Uma Pido ära. Mutid lubasid 1. juunil toimuval peol mitte
millegagi rahul olla.
Uma Pido
pealavastaja Tarmo Tagametsa sõnul on laulupidu akadeemiline sündmus. Selle
lõhkumiseks, et ka tavalised inimesed saaks sõna sekka poetada, on hea kasutada
Lahedaid Tädisid, sest see on kui hääl rahva hulgast.
Indrek Sarapuu
indrek@polvakoit.ee
Koit, 30.05.2013
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar