Nädalast nädalasse - kultuurimehest jalgpalluri mõtisklus

Olen viimased kuud olnud täitsa segaduses - tahan olla oma kodukandi patrioot ja hoida kõrgel meie püha ürituse lippu, ent küsimus on millist?

Hiljuti sai Võhandu voogudest ammutatud veega pühitsetud Vana-Võromaa valge kaheksakand tumerohelisel taustal. Samuti on jube üsnagi pikka aega kasutusel olnud Setomaa tore ja värvikirev ristilipp. Siis on veel Põlvamaal oma lipp, mille kujundus  kohe silme ette ei kargagi, aga arvan, et ju seal on koprad.

Olen juurte poolest nii võrokene, seto kui mulk ja  jumal teab, kes veel kõik kokku.

Mul oli äraütlemata rõõm mängida harrastajana Põlvamaa VIP-koondises meie maakonna eest vutti. Mängides aga tekkis mul kerge kõhklus, et kas mitte Võrumaa ei mänginud Võrumaaga ega osa Setomaad Setomaaga. Sekka ka mehi Vanalt-Tartumaalt. Kes siis kellega mängis, võiks ju küsida.

Siis taipasin, et kogu lugu on tegelikult selles, et mehed-vennad, naised-õed, äkki teeks õige  selle haldusreformi ära! Kas siis tõmbekeskusekeskse või kihlekonnakeskse, aga identiteet on inimese elus väga tähtis osa. Senimaani pean vedama oma lipud kohale ja vastavalt vajadusele tõmbama ka võistlus- või fännisärgid üll ja hoidma pöialt kõigile, et neil ikka hästi läheks.

Valiksin häämeelega välja ühe lipu ja võitleksin selle eest viimse higitilgani!

Indrek Sarapuu,

Kultuuri- ja haridustoimetaja.

Koit, 2. juuli 2013
Foto: Lipud Põlva staadionil Võromaa ja Põlvamaa vahelisel jalgpallimängul