Meie toimetusest põikas läbi Euroopa parlamendi saadik,
sotsiaaldemokraat Ivari Padar, kellelt
saime paar suvist küsimust küsida. Saadik teatas, et sel aastal ta
kohalikel omavalitsuste valimistel siinkandis ei kandideeri. Kui üldse, siis
otsustab minna appi Tallinnale, sest “ühe riigi pealinnas olev ühe partei
ainuvõimu võiks ikkagi kõigutada”.
Padariga vestelesime meie aga pigem Põlvamaa ja Võrumaa
teemadel ning puudutasime ka muret kahaneva rahavstiku pärast.
Härra Padar, kui Põlvamaa mängib Võrumaaga jalgpalli,
siis kes kellega mängib?
Nii see nõukogudeaegne halduskorraldus meil läks, et tekkis
kolm uut maakonda ehk rajooni: Põlva, Jõgeva ja Rapla rajoon. Kõik kolm said
kokku n-ö eestiaegses mõistes maakondade
servadest. Põlvamaa moodustus Tartumaast, Võrumaast ja Petserimaast. Selline see olukord tänasel
päeval on. Mulle, kes ma olen Põlva kihelkonna inimene, kelle ajalooline
kodukirik on Põlva kirik, meeldiks, et ajaloolised maakonnad oleks tagasi
tulnud – Võrumaa, üks osa Valgamaast ning Põlvamaast oleksid koos. Nagu ütleks
Võrumaa patrioot Pulga Jaan: “See oleks selline ulli unistus.” Elu on
teistmoodi läinud. Põlva alevik on arenenud suureks keskuseks. Ja et inimestel
tuleks peale sisemine sund haldusreformi teha, seda ma praegusel momendil
siiski ei näe. Oma hinges ma näen Põlva maakonda ühe osana Võrumaast. Põlva
inimesed on võtnud ka oma identiteeti sellisena, nagu ta on. On ju olemas ka
maakonna vapp, kus on peal kolm kobrast. Meenub, et olin üksvahe kobraste peale
väga tige, kui nad minu metsas laastamistööd tegid. Põlva ja Võru on üks ja
seesama kultuuriruum. Me räägime võro keelt ka sarnaselt – olgu see siis Võru
linn või Põlva.
Kuidas aga tundub teile siia juurde haakuv Setomaa
temaatika? Kas see võib põhjustada Euroopa Liidus olles probleeme?
Teate, kui palju on Euroopa riikidel Teise maailmasõja
järgseid valukohti? Kõik mis puudutab Ungarit, Slovakkiat, Sloveeniat,
Rumeeniat ja teisi, kus üks osa põlisrahvust sattus teise riigi
territooriumile. Need küsimused on ka Euroopa parlamendis aeg-ajalt valusalt
välja tulnud. Näiteks Ungaris küllalt massiivselt nende ungarlastega, kes väljapool Ungarit elavad. Näiteks
Ukrainas, kus üks parlamnedi saadik on ungarlastele seal lausa
konsutltatsioonipunkti avanud.
Selliseid piirkondi, kus rahvad soovikisid ühel või teisel
territoorimuil kokku saada, on Euroopas väga palju. Kui sellist suurt
revideerimist hakata tegema, siis
tekiks tohutult palju kaost. Euroopas aga üritatakse kaost vältida, et ei
tekiks uut destruktiivset natsionalismi. Meie mure on muidugi Setomaa
terviklikkus. Koidula piiripunkt on valmis ja piir on seal ning me peame elama
teadmises, et see piir tänasel juhul ei muutu. See, mis puudutab piirilepingut
ja Tartu rahu meeldetuletamist, siis
olen seda meelt, et leping tuleks ära sõlmida ja eluga edasi minna ning
vaadata, mis saame teha nende inimeste heaks, kes teisel pool piiri põlissetud
on.
Kuidas aga suhtuda uutesse pagulastesse kasvõi
siinkandis? Kas see on üldse probleem?
Eesti ajalugu on sisserände ajalugu. Hakkame sellest pihta,
et oleme isegi 5000 aastat tagasi koos
Eesti tõugu hobusega siia tulnud. Vaatasin just oma lapse ajalooõpikut, kus on
kirjeldatud seda, kui pärast Liivi kui ka Põhjasõda on kohalik põliselanikkond
läbi sõjategevuse ja katku väga palju kannatanud. Juurde on voolanud rahavst
nii Vene, Läti kui Soome poolelt ja tuleb tõdeda, et neist inimestest said
eestlased. Meil on siin mingi vaimujõud, mis on kestnud läbi sajandite. Meil on
olnud vaja juurdetulnud inimesi – nendest on saanud meie keele ja kultuuri
kandjad. Kui palju on meie hulgas juba neid inimesi, kes möödunud sajandi
kolmekümnednatel oma nimed eestindasid? Neid on hästi palju. Põhiliselt just
vene perekonnanimedest. Fakt on see, et
meie omaenda potentsiaali pealt elanikkond kahaneb. Kahaneva elanikkonnaga
majandust ja toimetulekut üleval ei hoia. Ka euroopa tuumikriikides on
samasugused protsessid. Sealne majandus hea- ja eluolu meelitab eelkõige
hiljuti liitunud riikidest inimesi ja seda ei saa piirata – noored inimesed, igalühel
meist on üks elu. Kala otsib sügavamat vett ja inimene paremat elu. Me võiksime
kõik selle nimel teha, et seda voolu oleks vähem. Me peame tegema kõik selleks,
et noored jääksid ja tuleksid tagasi. Isiklikult tegelen sellega, mis puudutab
enda lapsi. Kolmapäeval tuleb mul laps tagasi Hiinast, kus õppis Pekingi Tehnoloogiainstituudis.
Loodan, et ta seal õpitu Eestis ära rakendab. Meie majandus karjub selle
järele, et meil on vaja töökäsi. Nüüd jõuame selleni, millest olen 10 aastat
tasahilju rääkinud – pole neil blondidel poistel seal Novgorodi oblastis häda midagi. Neil on ikkagi kultuuriruum
sama. Keerulisem oleks nendega, kellele on siinne väga võõras. Me peame hästi
suhtuma neisse, kes tulevad siia oma heade oskustega. Me peame seda oskuslikult
ära kasutama.
Vestles Indrek Sarapuu
Koit, 16.07. 2013
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar