Talendid kodus – Sakarias Leppik

Sakarias Jaan Leppik õigeusupreestrina Sakarias Leppik; on eesti õigeusu vaimulik, muusik, mõtleja, hingaja, meedia- ning ühiskonnategelane. 2011. aasta suvel lõpetas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias pärimusmuusika eriala, mille järel alustas teenistust Värska ja Saatse õigeusupreestrina. Leppik on laulnud gregoriaani muusikaansamblis Vox Clamantis alates selle loomisest aastal 1996. Ta on jõudnud olla ka riigikogu liige.

Oled elanud mitmes paigas - sündinud ja koolis käinud Valgamaal, Tartus tudeerinud, Ida-Saksamaal sõjaväes, siis Tallinnas, nüüd Setomaal. Mida pead oma "keskuseks"? Millest mõõdad aega ja ruumi?

Mul ei ole staatilist “keskust”, mis ei võiks muutuda, vaid püsiks muuseumina. See oleks preestriametis ka arusaamatu. Preester teenib sääl, kuhu ta teenima asetatakse. Arukas vaimulik teeb endale võimalikult selgeks iga uue paiga "kultuurkihi", st. kohaliku pärimuse ja selle allikad. Vastasel juhul ta ei mõista kohaliku rahva, rahvuse, etnilise grupi, kogukonna allhoovusi ja muutusi. Nende tundmine on vaimulikule inimhinge dünaamika seisukohalt hädavajalik.

Oled inimene, kes on liikunud maailmas ringi ja pole vist riiki ega kontinenti, kust sa läbi pole põiganud. Mis on see, mida sina Setomaal näed ja esile tõstaks? Mis on see tegelik magnet selles nulgas?

Ma ei ole käinud Austraalias ega Antarktikas.

Setomaa on Eesti Vabariigi territooriumil ainulaadne piirkond oma rahvuse, setode veel katkematu elava suulise pärimuse ja barokse kultuurkihiga. Orientaalse ja lääne tsivilisatsiooni piiril on selle rahvuse kestvuse ainuke alus see, kui nad ei lahjenda oma võimast juurt lääne ratsionaalse kultuuri pakutavas vedeldajas ega ida pealispinduses. Kui setod võtavad üle kriitilise mahu omaks lääne mõtteviisi, kombestiku, kalendri, teisalt idapoolsete alade pealispindse suhtumise oma kultuuri. Kui nad ei suuda ühist seto omavalitsust moodustada ning ei taha paika panna oma kultuuri pikaajalise kestvuse aluseid - siis see rahvus on perspektiivis kadunud. Jäävad üksikud laulud laval ning rahvarõivaste kandmine. Muuseum. Esile tõstan need seto inimesed, kes on oma kultuuri ainulaadsusest aru saanud ning mõistavad mureliku südamega, mida tuleb teha. Hoolimata kogukonnas levivast teatud ignorantsusest ja mõningasest alaväärsusest tulenevatest takistustest. Setomaa tegelikuks magnetiks ei ole suurejoonelised turimisatraktsioonid (mille laiem suundumus on turistidele kaupa, teenust või rahvuslikku vormi müüa). Vaid hoopis loomulikud sündmused: külapühad, käsitöö tegemine, kirmased, leelopäev, rahvakalendri tähtpäevade avalik tähistamine, kohalike tarkuste õpitoad jms.

Kas siin on hää pere-, kultuuri- ja vaimulikuelu elada?

Õigeusu preestril, kes tegeleb seto kultuuriga, on loomulikult siin hää elada. Elan selle kultuuri keskel, mis on õigeususidus ning hingan sellega samas rütmis. Pereelu voorusteks on Setomaa puhas õhk ning mitmekülgsed looduskooslused.

Mis võiks olla sinu pikaajalisem missioon siinkandis?

Seto ainulaadse õigeusupärase rahvakultuuri püsimajäämine - kui vastata triviaalselt. Aga nii see ongi. Omaenda kultuurielementide teadvustamine, nende mõtestamine igapäevaeluga, nende omavaheline sidusus ja asetus igapäevaellu - see on mu arvates minu siinse kogukonna teenimine senikaua, kui Setomaal olen. Ja see jääb ka nii pärast seda, kui peaksin minema mujale. Kes on kord sukeldunud seto pärandi sügavustesse, saati siis seto laulu omadesse, see januneb nende järele elu lõpuni. Nii sügavad on need ja jootvad.

Koit, 3. august 2013.

Küsitles Indrek  Sarapuu
Foto: Sakarias (Jaan) Leppik, Põim Kama ja Jane Priksiga Värska Leelopäival 2013. a.