Raamatukogus kohtusid maalid ja luule

Inimeste talendid võivad hiilgama lüüa kuna iganes, valimata aega ja kohta. Varjatud anded elavad meis kõigis. Terve suve on kaunistanud Põlva Keskraamatukogu seinu meie maavanema, doktorikraadiga geoloogi Ulla Preedeni maalid ning Põlva looduse- ja kirjamehe, nii Põlva Maarja koguduse juhatuse  kui ka Põlva Ühisgümnaasiumi hoolekogu  esimehe Andres Lehestiku luule.

Andres Lehestik ja Ulla Preeden lubatu ja keelatu vahel.

Näitus oli üks omanäolisemaid kultuurisündmusi juba seetõttu, et toimus  suurema kärata. Ainult mõned päevad enne maalide ja luuletuste seintelt mahavõtmist, otsustasid autorid kutsuda endale lähedasi inimesi lõpetamisele. Pakuti, kooki ja kohvi ning selgitati oma loomingu tagamaid, mis olid põnevad ja üllatusi pakkuvad. 

Ulla Preedeni jaoks on maaližanris väljendamine eelkõige katsetamine vormiga ning oma emotsioonide kirjeldamine. "Õppinud ma seda ei ole," selgitas maavanem. "Osalesin kunagi ülikooli ajal maalikursusel. Alustasin juba põhikoolis joonistamisega ja juba siis olid kõik tööd seotud emotsioonidega.  Joonistasin selleks, et ennast välja elada." Maalikursustele läks Preeden ka pigem ainult selleks, et tajuda paremini värvide kooskõla ja  kompositsiooni. Teda ei huvitunud   traditsiooniliste asjade ja vormide  kujutamine. Maavanemat  paelub maalimise juures just fantaasiamaailm, oma kujutluspildid ning maailm. "Kui pannakse tass või taldrik ette ja öeldakse, et maali seda, siis see mulle ei ole meeltmööda," selgitas Preeden. 

Kui küsisin, keda ta oma eeskujudeks peab, siis vastas Ulla Preeden: " Võibolla on see liialt tänapäeval leierdatud, aga mulle meeldib Gustav Klimt."

Gustav Klimt on üks armastatumaid ning hinnatumaid kunstnikke maailmas, kes on silmapaistvamaid Viini juugendi esindajaid. Tema loomingu hulka kuulub maale, seinamaale, skitse kui ka muul kujul loodud kunstiteoseid. Praegu tundub meie maavanemale, et Klimt on justkui liialt popiks saanud, sest siis, kui tema Klimti loomingu avastas, ei olnud veel kõik tassid ja taldrikud tema joonistusi täis. "Mulle meeldib pigem abstraktne kunst," teatas Preeden. Ja abstraktsioone kumas tõepoolest vastu ka raamatukogu ehtinud maalidelt. Kuigi ka ekspressiivseid momente on kunstnik õnnestunult tabanud.

Andres Lehstik jõudis luuleridade juurde suhteliselt hiljuti. "Alustasin luuletamisega täiesti ootamatult iseendagi jaoks," lausub Lehestik. "Aastat kaks tagasi tundsin, et tahaks kuidagi väljendada. Miks? Ma ei tea. See on mulle täielik mõistatus siiani," pajatas luuletaja. Ta tundis luuletajakutsumuse ära sellest, et luuletegemise protsessis ei pannud ta enam ümbrust ega aega tähele. Reaalsus justkui kadus ja ta pühendus ainult sellele, et seadis kõike seda "kuskilt tulevat" paberile. "Tundsin ennast sealjuures väga hästi," tõdes Lehestik. "Kahtlemata ei ole ma pretensioonikas - algusest peale olen arvanud, et luuletamine on inimese sisene vajadus.  Ma ei  tee seda sellepärast, et saaks raamatu trükki või saaks midagi vastu. Kui see tunne tuleb, et tahaks kirjutada, siis see lihtsalt tuleb," rääkis Lehestik. 

Oma suuremaks eeskujuks peab Andres Lehestik ühte ladusama ja peenema ning maalähedasema keelga elavat klassikut Hando Runnelit  Luule lugeja ja austajana ei saa ta ka mainimata jätta Doris Karevat ja veel teisigi kaunis emakeeles kirjutavat ja mõtlevat luuletajat. Luule puhul on autorile oluline, et see talle endale kirjutamisel rahuldust pakuks ning selle tunneb ära ka teiste teostes. 

Kahe talendi, kes pooljuhuslikult kokku said,  näitus on selleks korraks meie maakonnakeskuseks küll lahkunud, ent üsna pea näeb seda sümbioosi luulest ja fantaasiarohkest ning koloriitsest maalist taas Räpina Loomemajas. Täpselt millal, ei ole veel teada, aga kindlasti tasub jälgida loomemaja kodulehekülge ja jälgida reklaami maakonna väljaannetes. 

KASTI:

Autorid endast:

Ulla Preeden: "Joonistada oma tunnete- ja eneseväljenduseks on mulle alati meeldinud. samas värvide ning maalimise juurde jõudsin alles kümmekond aastat tagasi.Mõtted, mida lõuendile kannan, on tavaliselt olemas juba enne, kui pliiatsi või pintsli kätte haaran.

Iga pilt jutustab lugu, kuid selle sisu jääb vaataja ensese luua.

Sel näitsel saab  piiluda Andrsese mõtteid justkui spikriks."

Andrses Lehestik: "Olen põlvakas, hobi korras luuletan vahel.

Hakkas paar aastat tagasi eneselegi ootamatult meeldima. Eesti keel on külluslikult ilus, ilmselt seetõttu. Loomiselustist võin joobuda, tunda sõnade seadmisest mõnu.

Kas maailm vajab luulet või luule maailma, see on küsimus. Igatahes maailm riimub, näiteks maalid ja sõnad, läbi juhuse loogilisuse."

Indrek Sarapuu

Koit, 13. september 2013.a

Lüübnitsa sibulad jäädvustuvad lühimängufilmi

Mullu Taevaskoja raudteejaama lähistele paigaldatud Põlvamaa filmivõttepaikade kaart saab sel aastal  lisa veelgi. Alles neljapäevases  Koidus  kirjutasime, et Põlvamaa, eriti Setomaa loodus on ideaalseks võttepaigaks mängufilmile. Kirjutasime Katrin Maimiku magistrtööst,  täispika mängufilmi "Kirsitubaka" viimasest võttepäevast Põlvas. Kaamerad surisevad maakonnas aga mujalgi. Tuleb välja, et ka teise Balti Filmi- ja Meediakooli magistritöö võtted toimuvad siinsamas Lüübnitsas. Nimelt on oma filmiprodutsendi koolitööd vormistamas  nii Intsikurmu Muusikafestivali kui ka eelnevalt Uue Ajastu Festivali ühe peakorraldaja ja mainitud kõrgkooli magistrant Martin Ruus lühifilmiga "Sibulaid süües". Martin Ruus on ka korraldanud Matsalu loodusfilmide festivali alafestivali Põlva Kultuuri- ja Kultuuriskeskuses ja on MTÜ Munalinn üks põhiline eestvedaja ning kaitseb nüüd oma akadeemilist kraadi filmiproduktsiooni erialal Eesti ainumas kõrgemas filmikoolis.

Mängufilm „Sibulaid süües“ on kihiline nagu sibul – noore neiu Sandra kojutuleku ja juhuslikult Eestis kuulsaks saamise lugu räägitakse tema enda videoblogi vahendusel, mida kajastab energiline teleajakirjanik Anu, mida vaatab New Yorgis Sandra endine peika Jaanus, kes tülitseb selle üleoma uue neiu Jenniferiga. Seda vaatab kinolinalt väikeses Eesti linnas kamp kohalikkepõkke ning Eestisse tulnud Jaanus ja Jennifer. Kes loo lõpus – kinosaalist virgudes – kohtuvad Sandraga. 

Sandra (28) – peategelane, tuleb New Yorkist pärast lahkuminekut tagasi Eestisse, oma kodukülla Lüübnitsasse, kus ta on ilma jäänud nii oma toast kui sõpradest. Kui tema Youtube’i videot sibulat söövast onust vaatab kümme miljonit inimest, saab Sandra üle Eesti kuulsaks. Ta häbeneb oma varasemat edutust,  kirjeldab lühidalt filmi sünopsis ehk tutvustus.

Stsenaristid on  Aapo Ilves ja Ekke Vasli, millele ka Ruus on põgusalt kaasa aidanud.

Peategelast kehastab Rakvere Teateri näitleja Natali Lohk, kes siinkandis tuntud ka kui Väikese Nõia rollitäitjana paar aastat tagasi Uhtnas etendunud samanimelises laste muusikaetenduses. Kaasatud on kohalikke inimesi Lüübnitsast, Räpina harrastusnäitlejaid.  

Martin Ruusi sõnul on film rahatsatud peamiselt  produktsiooniettevõtte White Rabbit Filmi  ja BFM-i vahenditest."Meil on koolis selline süsteem, et tehnika on lõputöö puhul kasutada tasuta ja diplomifilmiks on igalühel pearaha, aga see on põgus summa," ütleb Ruus, " 500 eurot. Mistõttu olen ise  püüdnud kohalikele ettevõtjatele ( tänud, kes on toetanud ) lõputiitritesse reklaami müüa ja kui film valmis,  siis sooviks teha Räpinas, Lüübnitsas, Värskas, Mikitamäel ja Põlvas linastused."

Filmi lavastaja on Ekke Vasli. Operaatoritööd teeb Joosep Jürisson ja kunstnik on Liis Serk.

Filmi esimesed võtted tehti sibulalaada ajal Lüübnitsas ja sealsamas on plaanis edasi toimetada juba järgmisel nädalal.

Indrek Sarapuu

Koit, 7. september 2013.a

Viimane võttepäev – Põlvamaal filmiti uut mängufilmi

Viimasel ajal tundub, et Eestis on kinokunst õitsele löönud. Igal aastal valmib üsna mitu täispikka ja hulganisti lühifilme, rääkimata dokumentalistikast, mille kohta võib lausa öelda, et iga kalendriaasta päev annab juurde uue portree või teemapüstituse. Filmi tegemine on muutunud näiliselt hästi lihtsaks - piisab või mobiilitelefoni äppi käivitamisest ja kaadrid hakkavad jooksma. Hiljem koduses arvutis pisuke montaaž ja lugu ongi vähemalt youtube-küps.

Kunstiline lugu – kvaliteetfilm, nõuab aga jätkuvalt pühendumist, aega, häid näitlejaid ja loomulikult raha. Seekord raha leiti ja augusti lõpus väntasid värsked Värska kodanikud Katrin ja Andres Maimik elulist suhtedraamat nimega "Kirsitubakas".

Filmiklapp kuulutab viimast päeva

Film tütarlapse eneseotsingust

Filmilugu räägib 17-aastasest väikelinna tüdrukust Laurast, kel on kohutavalt igav. Ema käib närvidele, omavanused kutid on nõmedad ja kõik meelelahutused tunduvad lapsikud. Ühel päeval tassib Laura energiline sõbranna Merit ta kaasa rabamatkale, mida korraldab keskealine loodusehunt Joosep.

Algus on kõike muud kui paljutõotav: kinnise loomuga tüdruku suhted pingestuvad kiirelt kompleksivabalt käituva Joosepiga, kes üritab matkaseltskonnale muljet avaldada oma maalähedase stiili ja kentsakate rituaalidega. Matka edenedes avastab Laura eneselegi ootamatult, et Joosepi karune sarm paneb tal vere kiiremini pulbitsema. Rännak tüürib aga vääramatult lõpu poole ning Laural tuleb leida selgust, kas suhe endast vanema mehega on vaid vahepala naiseks kujunemise kurvilisel teel või on tegemist elu esimese päris armastusega, võib lugeda filmi lühitutvustusest. Tegijad lubavad, et "Kirsitubakas” on nooruslik suhtedraama esimesest armumisest. "Kui aga tunded sütivad mitukümmend aastat vanema mehe vastu, on otsuste langetamine nii psühholoogiliselt kui sotsiaalsete normide tõttu palju keerulisem. Keelatud armastuses on nagu sõjas - häid valikuid polegi.

Filmis teevad oma esimesed suuremad rollid Nukuteatri Noortestuudio taustaga näitlejad Maris Nõlvak (peaosas) ja Getter Meresmaa. Kogenud nätlejatena mängivad neile vastu Gert Raudsep (NO99) ja Anne Reemann (Tallinna Linnateater). Teistes osades Viiu Maimik, Aap Salumets ning Värksa omanulgarahvas Tiina Kadarpik ning Andres Kütt, kellele kokkupuude filmiga elus esmakordne. Filmi stsenaristid-režissöörid on Andres ja Katrin Maimik, operaator Mihkel Soe, kunstnik Kristiina Ago, produtsent Anneli Lepp, režissööri esimene assistent Greta Varts, heli Olger Bernadt, produktsiooniabi ja grimmeerija Karolina Veetamm. Tootja Kuukulgur Film.

Katrin Maimik ja operaator Mihkel Soe kaadrit sättimas

Kohtumine filmirahvaga

Kohtusime auväärt filmirahvaga augustikuu viimasel päeval, kui võeti üles stseene meie ühinenud valdlinnas Põlvas. Päev oli meeldivalt päikseline. Võttegrupp koos režissööridega meeldivalt töine ja stoilselt ning professionaalselt rahulolev, ja miski, peale ühe võtegrupi murul lamava paarikese ei reeda, et seljataga on nädal aega väsitavaid võtteid Velna, Mustoja ja Meenikunno rabades ja Värska ümbruses.

Katrin Maimik selgitab bussijaama esisel parkmisplatsil, et stsenaarium valmis tal Balti Filmi- ja Meediakooli magistritööna. Abikaasa Andres oli töö kirjutamisel alati kõrval ja aitas kaasa mõelda, kuigi võtete käigus on algne idee ka muutunud ja täiustunud.

"See on meil tõeline ühistöö," ütleb Katrin Maimik. Ka autorit ennast on stsenaariumi sisse kirjutatud: "Endast peab ka filmis midagi sees olema, et lugu jooksma hakkaks," selgitab ta. "Aga palju on ikkagi väljamõeldis. Kui võtta kõike elust, siis film ei pruugi "tööle hakata". Peab mõtlema ikka dramaturgiliselt - et oleks põnevust ja sündmusi."

Perekond Maimikud on viimasel ajal rohkem keskendunud oma loomingus ("Hakkab jälle pihta!", "Hõbepulm") inim- ja ka peresuhetele. Katrin Maimiku sõnul võib see olla seotud teatavas mõttes ka ennetusprotsessiga enda abielu kaitseks. "Ei saa ja ei tohi ju muutuda oma filmide paroodiaks," tõdeb Maimik huumorivõtmes.

Filmis mängib olulist osa loodus ja võttepaigaks valitud Setomaa ning Põlvamaa kaunid paigad ei ole juhuslik. Katrin Maimik ennast väga looduslapseks ei pea. Ikkagi linnainimene, aga algne tõuge oli temale olnud kunagi toimunud rabamatk ja sealt tuligi autoritel idee viia filmitegevus keskkonna poolest huvitavasse paika - rappa. "Film tundub kordi romantilisem, kui  tegevus ei toimu nelja seina vahel kuskil ruumis."

Värska ümbrus valiti välja sellepärast, et perekond Maimik elab ise siin, kommuniktasioonid on piisavad nii elamiseks kui filmimiseks ning võttegrupp ei pea elama täitsa metsikult looduslapse kombel telkides ja lõkke peal vett ja toitu keetes.

Filmi tegemist siinkandis eristabki vahest see, et ümbrus on erinevalt linnakeskkonnast rahulik ja see meeldis ka Katrin Maimiku sõnul võttegrupile väga. "Inimesed räägivad, et kas nad oskavadki enam oma tavalisse keskkonda tagasi minna, kas nad aklimatiseeruvadki enam linnas," naljatab Katrin Maimik.

Ka filmi teine autor Andres Maimik kiidab siinseid olusid. "Ei ole sellist kiheliolekut nagu linnas," ütleb ta. "On avarust ning sõbralikkust ja ei ole tarvis nii palju kooskõlastusi, kui tahta erinevais paigus filmida. Logistika on ikka vajalik - kolistasime ühest soost teise päeva jooksul päris mitmed korrad."

Mida näitleja tunneb?

Kui uurida Maimikult, kelle rollis ta ise rohkem filmi puhul sees on, siis vastab ta, et katsub lavastajana anda näitlejatele rohkem suuniseid ja näha lugu kõrvalt. Küll aga sooviks ta, et vaataja võtaks peategelase Laura vaatepunkti üle ja püüaks temaga samastuda. "Eks ma ise muidugi tean paremini, mis võivad olla keskealise mehe dilemmad ja kiusatused." Maimik kiidab väga Gert Raudsepa sooritust, eriti just seetõttu, et tema sõnul on tegemist väga analüütilise ja põhjaliku näitlejaga. "Ta valdab väga hästi erinevate emotsioonide ja ekspressioonide palletti -  ta võib olla õnnetusehunnikust kuni karismaatilise liidrini ja seda ühe rolli piires."

Gert Raudsep sai käe valgeks GAZ bussijuhina

Filmi peaosalist Laurat kehastav noor näitlejanna Maris Nõlvak sattus rolli koostöö kaudu teleseriaalis "Hakkab jälle pihta!", kus tema kanda oli pereisa Raimondi esimesest kooselust tütre osa. Ja ühel päeval võttis Andres Maimik temaga uuesti ühendust ja pakkus rolli uude, nüüd juba täispikka filmi. Maris Nõlvak ongi 17-aastane ja õpib Tallinnas Prantsuse Lütseumis 11. klassis. Tal  sellist kogemust nagu filmis kehastada tuleb, ei ole, küll aga leiab ta, et selliseid lugusid võib juhtuda küll. "Kuna igas väljamõeldises on ka enda kogemusi, siis teema on kindlasti eluline," leiab Maris. Aukartust noorel osatäitjal kogenumate vastu ei ole, ta pole lihtsalt seda tüüpi. Ta võtab Gert Raudseppa ennekõike kui filmipartnerit, kaasosatäitjat. "Meil klapib," ütleb Nõlvak enesekindlalt.

Peaosalised söögipausil

Kõige suuremaks üllatuseks võtteperioodi ajal peab Nõlvak seda, et filmitegemine ei tundu nii väga töötegemisena ja teiseks selle kandi võrratu loodus. "Ma ei kujutanud ette, et siin nii ilus on!"

Ka Gert Raudsep, mängides tõsist loodusemeest, peab meie kanti võrratuks. "Olen rohkem linnamees, aga mulle väga meeldib looduses. Mul on loodusega väga hea suhe," leiab näitleja. "Ma pole siin kunagi nii pikalt olnud, ainult läbi käinud. Olen Põhja-Eesti poiss ja siinsed männimetsad ja liivad on väga sarnased. Merd küll ei ole, aga mulle siin väga meeldib."

Režissöör ei nõudnud kirjutatud tekstist kinnipidamist, mis tegi Raudsepa sõnul rollilahenduse ka lihtsamaks, kuigi mingid kohad olid, kus lihtsalt pidi kirjutatut järgima. "Teeme enamasti ühe pika kaadriga, siis võib olla ka jutt täitsa erinev. Ei pea hoidma kinni täpselt sellest, mida eelmine kord ütlesid."

Kohalikud filmis

Värska näitlejate Tiina Kadarpiku ning Andres Kütti kohta ütleb režissöör Andres Maimik, et nad olid tõeliselt karakteersed ja head näitlejad, vaatamata sellele, et neil varasem kokkupuude filmi ja näitlemisega minimaalsed, et mitte öelda olematud, olid. Ootamatult filminäitlejate staatusesse tõusnutele endile aga avaldas suurt muljet filmiprotsess kui selline. Nad poleks kumbki uskunud, et nii palju võib ühe kaadriga aega minna. "Me pidime olema turistid, kes on sattunud rabamatkale," selgitavad nad oma rolli filmis "Kirsitubakas." Matkal olid mõlemad varemalt ikka käinud, ent Kadarpik ütles, et sohu pole tema küll viimasel kolmekümnel aastal julgenud minna. "Võtete ajal oleks ikka kummik peaaegu et sohu jäänud," muljetab ta edasi. Aga vabastavaks kogemuseks peavad filmivõtteid mõlemad.

"Kirsitubaka" võtted toimuvad veel ka oktoobris. Kinolinale jõuab film 2014. a. sügisel.

Filmi tootmist toetavad Eesti Filmi Instituut ja Eesti Kultuurkapital.

Indrek Sarapuu

Koit, 5. september 2013.a

Talendid kodus - Riivo Jõgi

Riivo Jõgi on üles kasvanud ja õppinud Põlvas. Ka muusikalise alghariduse saanud siin ning läinud kohe, võib öelda küll, et maailma mõistes muusikamekkasse - Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse (EMTA) dirgendiametit õppima.

Keda nimetaksid oma suurimateks mõjutajateks, autoriteetideks?

Minu tee muusika juurde oli pooljuhuslik – see sündis mitmete asjaolude kokkulangemisel.

Kui tavaliselt minnakse muusikakooli seitsmeaastaselt, siis mina olin juba 12 (enne muusikakooli minekut tegelesin võistlustantsuga, kuid teatud asjaoludel pidin treeningud katkestama). Paljud arvavad, et sellises vanuses alustada on lootusetult hilja, kuid ma ei tunne, et oleksin sellepärast millestki ilma jäänud. Seejuures kuulub minu kõige suurem tänu Maret Kolsarile, kes mind muusikakooli katsetele kutsus.

Muusikaliselt on minu suurimateks mõjutajateks olnud muidugi klaveriõpetaja Juta Ojala ning õppejõud EMTA-st: Toomas Kapten (dirigeerimine), Silvia Landra (partituuri lugemine), Olav Ehala (jazzklaver). Kõige autoriteetsemateks dirigentideks läbi aegade pean aga Carlos Kleiberit ning Leonard Bernsteini.

Dirigeerid ja juhendad lugematu arv kollektiive. Kuidas saavutad inimestega, muusikutega kontakti?

Päris lugematu arv neid kollektiive õnneks ei ole, kahe käe sõrmedel suudan veel kokku lugeda küll. Samas rohkemaks ilmselt aega ei jaguks, kuna töö paljude erinevate koosseisudega nõuab suuremat ettevalmistust ning pidevat enesetäiendamist.
Omavahelise kontakti leidmine pole muusikutel aga lihtne, sest aja jooksul on igaühel välja kujunenud oma nägemus, kuidas teatud muusikalisi nüansse esitada. Proove läbi viies olen ma nõudlik nii noodipuhtuses kui distsipliinis, aga seejuures püüan luua usaldusväärse õhkkonna, et säiliks ka musitseerimisrõõm. Inimestega suhtlemisel on oluline paindlikkus, kõikidesse tuleb suhtuda lugupidamisega.

Sinu klaverisaatjaanne on leidnud tunnustust ja ära märkimist paljudel konkurssidel. Samuti oled ühe oma teosega jõudnud tulevasele laulupeole. Mis on olulisem, kas ise luua või juhendada?

Oma muusikalises tegevuses olen seadnud eesmärgiks olla hea kolmes valdkonnas: dirigeerimises, klaverimängus ning heliloomingus. Nagu eelnevast võib järeldada, on minu jaoks olulised mõlemad: nii ise luua kui ka juhendada. Mis võiks olla parem, kui teistele edasi õpetada enda kirjutatud teost? Sellisel juhul on olemas ülevaade kõikidest detailidest, mis võõra noodi puhul võivad märkamatuks jääda. See on ka üks põhjusi, miks ma oma kollektiividega esitan meelsamini enda arranžeeritud või loodud teoseid.

Oled elu sidunud Põlva ja Põlvamaaga, aga oled ju veel  noor. Kui pikalt kavatsed kagukandis olla ja tegutseda? Oskad sõnastada oma pikemaajalise missiooni?

Peale EMTA lõpetamist on tööpakkumisi tulnud mitmetest eri paikadest, kuid otsustasin esialgu tulla tagasi just oma kodukohta, et anda panus siinse kultuurielu edendamiseks. Vähemtähtsam ei ole kindlasti ka see, et pean Põlvat üheks ilusaimaks väikelinnaks, mille rahulik elutempo tagab soodsad tingimused loominguliseks tegevuseks. Edasiste plaanide osas on hetkel veel raske midagi öelda, see sõltub paljudest asjaoludest, millal või kas ma siit üldse ära lähen.

Pikemaajalise missioonina tahan oma muusikalise tegevusega jõuda kindlasti ka rahvusvahelisele tasemele.

Küsis Indrek Sarapuu

Salamaa saladused muutusid suveniiriks

Indrek Sarapuu

indrek@polvakoit.ee

 Koit,29.06. 2013

Taevaskojas asub tore majutus- ja puhkekeskus Salamaa. Nimi on muinasjutuline ja ega ka sisu alla  jää - printsid ja printsessid on tihtilugu Ahja ürgoru nõlvadel kohal käinud, oma jälje maha jätnud ning Salamaa tubades ööd veetnud. Kildu sellest kaunidusest tahaks kaasa võtta. Sellised me, puhkajad ja turistid, juba oleme - korjame kõike, et mälestused elavana püsiksid.

Ettevõtja ja koha ülalpidaja ning hea haldjas Iia Timmi on mõelnud nii ja naa Põlvamaa suveniiridele ning on juba väsinud klientidele vastamast, et midagi originaalset ei ole. Ta vaatas maailmas ja koduõues ringi ning jõudis ühel hetkel mõtteni, kaasata meenete loomisse oma maakonna rahvast. Algselt tegi ta ettepaneku kohalikele, et nad kooksid sokkidesse ilusaid sõnu nagu "Salamaa" või "Taevaskoja", aga sellest ei saanud asja. Iia pilk peatus Räpna Aianduskooli tekstiiliõppe eriala õpilastel, kel teadmisi väga suures spektris: tekstiilmaterjalid, õmblemise, silmuskudumise, heegeldamise, tikkimise, kangakudumise põhialused, tekstiilide kompositsioon, Eesti tekstiilipärand ja tänapäev, rahvakunsti alused ja palju muud ning huvitavat. Nii otsustaski Salamaa perenaine meeldiva kasulikuga ühendada ning sai kokkuleppele Lüüli Kiigega, kes tekstiilierialal õpetab kõige muu kõrval tootearendust. Ta jagas oma õpilastele talve alguses lähteülesanded kätte. Tutvuti Taevaskoja looduse ja Salamaa ärimudeliga ning arendamine võis alata. Ideid tuli kui külluse sarvest, alates puslest ja lõpetades pearättidega, sinna vahele mahub nii märkmikke, sokke ja kõike muud, mida nii tekstiilist kui paberist teha saab.

Tekstiilialast kutseharidust on aianduskoolis jagatud kolm aastat. Lüüli Kiige sõnul on hea, et Räpina kooli õpilased saavad väga palju praktilist õpet. "Kakskümmend nädalat kaheksakümnest on praktika," selgitab ta. "Koolist käiakse peamiselt praktiseerimas käsitööettevõtetes, kus väga palju oskusi juurde omandatakse." Tekstiili eriala saab õppida nii päevases kui ka sessoonõppes. Viimaseid õpilasi kiidab Kiik eriti, sest nemad on juba väga teadlikud sellest, mida soovivad. "Enamik inimesi tulevad iseendale õppima, " selgitab ta. "Aga on ka neid, kes tulevad Räpina kooli põhihariduse baasil, saavad esimeste praktikakogemustega inspiratsiooni ja leiavad motivatsiooni edasi õppimiseks." Kiik selgitab veel, et rõhk sel erialal on siiski käsitööl, kuid ka üldine kunstiharidus käib sellega kaasas.

Iia Timmi ettepanekuga tulid kõik hooga kaasa ja nii valmisidki koolitööna suveniiride prototüübid, mille laiema tootmisega peab aga ettevõtja ise edasi tegelema. "Kõike saab teha, kui ainult natuke tahta," tõdeb Iia. "Tööd lähtusid suuresti sellest, et meil siin Salamaal on peremajutus-pereturism." Kõige rohkem meeldivad perenaisele sokid, kuhu sisse kootud salasõna.

Ühel kaunil juunikuu päeval, saidki kõik tootearendajatest printsessid Taevaskojas oma kuningannaga kokku, et teha tõukeratta matk Ahja ürgorus ja pärast seda võtta ka üks korralik saun, näidata oma tooteid ja teha koos perenaisega tulevikuplaane. See oli Salamaa-poolne salakingitus tublidele kutseõppuritele tänutäheks töö ja vaeva eest.

Talendid kodus – Andres Maimik

Koidu “tänane” talent on eesti filmirežissöör Andres Maimik. Maimik on sündinud 8. veebruaril 1970, tema tuntumateks filmideks võib lugeda  "Jan Uuspõld läheb Tartusse", "Umbkotid" ning hiljuti ka ETV-s jooksnud sari “Hakkab jälle pihta!”. Kaasautorina jookseb tema nimi tiitritest läbi veel väga mitmetes Eesti filmides. Maimik elab perega Värskas.

 

Oled filmimees, vist läbi ja lõhki pealinna poiss. Mänginud, produtseerinud, olnud režissöör. Koostööd teinud paljude tuntud kinotegijatega. Mis tõi sind perega Eesti kagunurka, Vene piiri lähedale?

Meile kuulub pool maja ilusas kohas Värskas, Õrsava järve ääres, nooblis eestiaegses ohvitseride majas. Miks mitte nautida luksust elada siin enam kui mõnikümmend suvepäeva aastas? Lapsele on lõputult ruumi ringi tiirelda, ilma riskimata teda liikluspöörisesse kaotada, oma rannake võimaldab otse toast järve sulpsata, kalad hüppavad ise paati ja seened korvi. Talviti on siin maalilised suusarajad ning veekeskus asendab kinnikülmunud järve. Lasteaed on suur ning vallarahvas nooruslik. Põhiprobleemi, kuidas minu erialaga inimene maal eneseteostust leiab, lahendasin nõnda, et võtsin töö koju kaasa, st et hakkan siin Setu- ja Põlvamaal augustikuus filmi väntama.

Millist filmi loodust kõige tähtsamaks pead?

Ikka tulevast. Koos abikaasa Katrin Maimikuga filmime suve lõpus Meenikunno, Velna ja Mustoja rabades täispikka mängufilmi "Kirsitubakas", mis ühendab endas armastusfilmi sulni emotsionaalsuse ja kaunid Lõuna-Eesti maastikud. Peaosades on noored anded Maris Nõlvak ja Getter Meresmaa ning vanad talendid Gert Raudsepp ja Anne Reemann.

Kas filmiloomingut on võimalik kaugtööna teha? Kallis lõbu ja nõuab palju suhtlemist, meeskonnatööd...

Saab hakkama. Meil on ju kasutada väikese, ent tubli IT-riigi helesinine telekommunikatsioonitoru, mis igast aknast sisse ronib. Skype, Wetransfer, Dropbox, Celtx ja teised nutikad abimehed võimaldavad täisväärtuslikult tööd teha ja võrgustikus toimida ka ilma end rannatoolist välja upitamata. Sageli võimaldab selline töömeetod palju rohkem reaalselt ära teha, kui koosolekusaali õhuta ruumis keset neurootiliselt sebivaid kolleege töötegemist simuleerides. Nagu öeldud, on rööprähklemine (multitasking) puhas müüt.

Kas siin Setomaal olles ja elades oled mõelnud ka kohalikus kultuuri - või ühiskonnaelus osalemisele?

Ikka kutsutakse kaasa lööma. Aga hetkel ei ole ülemäära aega ja võimalust kohaliku elu edendamisele keskenduda.

Ja viimane küsimus: millised võiksid olla sinu suuremad plaanid - missioon siinkandis?

Tead, asi on lihtne - siin juhtub lihtsalt olema mu kodu. Oleksin tiba noorem ja idealistlikum, ütleksin, et "eurofondide toel tuleb filmide tootmine nihutada metropolist ääremaadele, murda pealinlik mõtlemine ning asutada suur Lõuna Eesti kinostuudio koos paviljonide, teenindava sfääri ning infrastruktuuriga". Paraku pole ma enam ülemäära noor ja energiline, et hakata suure idee nimel ennastunustavalt rühmama. Kui aga keegi võtaks selle oma südameasjaks, lööksin ma küll jõudumööda kaasa.

Küsitles Indrek Sarapuu

Koit, 17.08. 2013
Foto: Vikipeedia

E STuudio tütarlastekoor käis kaugel Ameerikas

Maikuul, vahetult enne Eurovisooni tegime juttu Külli Lokkoga ja muuseas mainisime, kui peatusime koori eesmärkidel ja motivatsioonil, et E STuudiol on oluliseks ülesandeks esineda tänavu tütarlastekooriga  Ameerika Ühendriikides toimuval rahvusvahelisel Missoula koorifestivalil Montana osariigis ning Kanadas Vancouveris. Nüüd on see siis teoks saanud ja nii Külli Lokko kui kõik tütarlapsed tagasi kodus. Reisiväsimus on veel kontides, sest ajavahe USA ja Kanada läänerannikuga on piisavalt suur, et kuulsast reisimehetõvest jet leg`ist kahe nädalaga jagu saada. "Esimesel päeval oli pikk lennureis Seattlessse ja siis veel 10 tundi sõitu rendiautodega läbi Ameerika ja põlevate metsade - vapustav, aga ka omamoodi müstiline," meenutab koorijuht juhuslikult pealtnähtud loodusstiihiat.

Sekeldusigi oli enne reisi palju. Ootamatult selgus, et Ameerikasse pääski ei ole lihtne - kui on tahtmine kauges riigis kontserdil üles astuda, on vaja hankida 128 eurot maksev viisa vaatamata sellele, et meil USA tavaturistile viisavaba on. "Kuna tegemist oli rahvusvahelise koorifestivaliga, siis me ei saanud enda käiku ka mitte turismiks teha, et viisata riiki siseneda," selgitab Lokko.

Ka konkurssidel käimine ja sealt saadud auhinnarahad ei ole nii kui profisportlastel, et pärast võitu saab loorberitel puhata ning rahamuredest vabaks. Ikka tuleb kirjutada taotlusi ja saada toetust. Toetajaid E STuudiol on ja tänu neile seekordne reis teoks tehti.

Esineti paljudes erinevates paikades. Kutse üle ookeani sõita saadi juba 2010. aastal ja Lokko sõnul on selliseid pakkumisi tulnud ka varem, aga täie kindlusega, et sõit võiks kutsuja poolt toimuda,  saadi öelda alles 2011. aastal, kui ametlik kutse tuli. Lokko sõnul ei olnud Tartu suuruses linnas Missolulas tegemist konkursiga, vaid koorifestivaliga  ja sealsete kontsertesinemistega ja kohal oli 28 koori üle maailma. Elati peredes. Koorifestivali peetakse seal iga kolme aasta tagant. Põlvas tegutsev koor esitas nii Eesti nüüdis- kui ka varasemat koorimuusikat Tormisest Tauno Aintsi ja Tõnu Kõrvitsa keerulisema helikeelega teosteni välja. Ja loomulikult oli kavas Pärt Uusberg, meie viimaste aastate rahvusvaheliseltki tunnustust leidnud noor tegija, kelle loo "Muusika" võis leida ka Ameerika mõistes väikelinna kohaletulnud Kanada koori repertuaaris nii, et seda esitatigi koos ja Kanada koorijuhiga vaheldumisi dirigeerides.

Üks tore ja omapärane lugu juhtus ühel esinemisel Tõnu Kõrvitsa looga, mille koor vahetult enne reisi ära õppis. Tegemist oli ainukese inglisekeelse looga ja mille pealkiri on "For Music". "Et oleks vähemalt üks lugu, mida ei peaks kava käigus publikule seletama ja tõlkima," rääkis Lokko. "Lugu ise on hästi raske ja tüdrukud on tublid, et õppisid selle kohe ära. Minu 23-aastase koorijuhi praktikas olin esmakordselt sunnitud loo lööma kinni (katkestama - I.S) ja alustama otsast peale," vahendab koorijuht toimunut. "Selles imelises ja samas ka väga nõudlikus laulus üks häälepartii annab oma hääle järgmisele jne. ja  lugu on seoseid täis. Ja kui ühega juba juhtub midagi, siis järgmine ei pruugi saada õigesti järge kätte. Ja meil täpselt kontserdil niimoodi juhtus. Neli lehekülge venitasin kuidagi ära lootuses, et ehk tüdrukud saavad ree peale, aga ei saanud. Tüdrukute näod olid sellised, mida ma oma elus polnud varem näinud - silmamunad olid pingutusest punnis… Me pole isegi proovis mitte kunagi nii valesti laulnud," nendib Lokko. "Reilika Mägi, kes meie lugusid kontserdil teadustas, teatas väga armsalt publikule, et asi läks meil nüüd natuke vussi ja alustame otsast peale. Ja see hetk, kui ma selle loo kinni lõin… seda oleks pidanud filmima! Misssugused rõõmsad näod tulid tüdrukutele pähe! Nad oleks justkui piinapingist pääsenud! Kohaletulnud rahvas aga kahistas heatahtlikult ja rõõmsalt naerda, plaksustades selle peale." Nii mõnigi festivalikülastaja oli siiralt imetlenud meie koori filigraanset täpsust ja põhjamaist rahu, ent see vahejuhtum näitas E STuudio koori inimlikku poolt. "Ka meie võime eksida ja see tekitas meie vastu hoopis soojust ja poolehoidu," leiab koorijuht. "Iga inimene on publikus hulgas väärt seda, et laval esitatav täiuslikult kätte saada. Laulsime loo uuesti ja teistkordsel esitamisel tuli see ka suurepäraselt välja," räägib Lokko. "Tagantjärgi on see nii naljakas. Olemegi ainult naernud, kui sellest juttu tuleb." Lokko ei kujuta ette, kui sarnane asi oleks juhtunud kuskil Eestis või mõnel tähtsal konkursil.

Ka Vancouver jättis meie tütarlastele suurepärase mulje ja ookeanitagust südamlikkust ja hoolivust, mis inimestega loomuomaselt kaasas käib, ei väsi koorijuht kiitmast. Organiseerida on Lokko sõnul välisreise raske, ent see, mida neilt reisidelt emotsionaalses mõttes kaasa saab, on mõõtmatu. Külli Lokkol oli see E STuudio kooriga juba 18. sõit väljapoole Eesti piire.

Indrek Sarapuu

Koit, 15.08. 2013
Foto: E STuudio tütarlastekoor  Vancouveri kontserdil Ryersoni kirikus