Viimane võttepäev – Põlvamaal filmiti uut mängufilmi

Viimasel ajal tundub, et Eestis on kinokunst õitsele löönud. Igal aastal valmib üsna mitu täispikka ja hulganisti lühifilme, rääkimata dokumentalistikast, mille kohta võib lausa öelda, et iga kalendriaasta päev annab juurde uue portree või teemapüstituse. Filmi tegemine on muutunud näiliselt hästi lihtsaks - piisab või mobiilitelefoni äppi käivitamisest ja kaadrid hakkavad jooksma. Hiljem koduses arvutis pisuke montaaž ja lugu ongi vähemalt youtube-küps.

Kunstiline lugu – kvaliteetfilm, nõuab aga jätkuvalt pühendumist, aega, häid näitlejaid ja loomulikult raha. Seekord raha leiti ja augusti lõpus väntasid värsked Värska kodanikud Katrin ja Andres Maimik elulist suhtedraamat nimega "Kirsitubakas".

Filmiklapp kuulutab viimast päeva

Film tütarlapse eneseotsingust

Filmilugu räägib 17-aastasest väikelinna tüdrukust Laurast, kel on kohutavalt igav. Ema käib närvidele, omavanused kutid on nõmedad ja kõik meelelahutused tunduvad lapsikud. Ühel päeval tassib Laura energiline sõbranna Merit ta kaasa rabamatkale, mida korraldab keskealine loodusehunt Joosep.

Algus on kõike muud kui paljutõotav: kinnise loomuga tüdruku suhted pingestuvad kiirelt kompleksivabalt käituva Joosepiga, kes üritab matkaseltskonnale muljet avaldada oma maalähedase stiili ja kentsakate rituaalidega. Matka edenedes avastab Laura eneselegi ootamatult, et Joosepi karune sarm paneb tal vere kiiremini pulbitsema. Rännak tüürib aga vääramatult lõpu poole ning Laural tuleb leida selgust, kas suhe endast vanema mehega on vaid vahepala naiseks kujunemise kurvilisel teel või on tegemist elu esimese päris armastusega, võib lugeda filmi lühitutvustusest. Tegijad lubavad, et "Kirsitubakas” on nooruslik suhtedraama esimesest armumisest. "Kui aga tunded sütivad mitukümmend aastat vanema mehe vastu, on otsuste langetamine nii psühholoogiliselt kui sotsiaalsete normide tõttu palju keerulisem. Keelatud armastuses on nagu sõjas - häid valikuid polegi.

Filmis teevad oma esimesed suuremad rollid Nukuteatri Noortestuudio taustaga näitlejad Maris Nõlvak (peaosas) ja Getter Meresmaa. Kogenud nätlejatena mängivad neile vastu Gert Raudsep (NO99) ja Anne Reemann (Tallinna Linnateater). Teistes osades Viiu Maimik, Aap Salumets ning Värksa omanulgarahvas Tiina Kadarpik ning Andres Kütt, kellele kokkupuude filmiga elus esmakordne. Filmi stsenaristid-režissöörid on Andres ja Katrin Maimik, operaator Mihkel Soe, kunstnik Kristiina Ago, produtsent Anneli Lepp, režissööri esimene assistent Greta Varts, heli Olger Bernadt, produktsiooniabi ja grimmeerija Karolina Veetamm. Tootja Kuukulgur Film.

Katrin Maimik ja operaator Mihkel Soe kaadrit sättimas

Kohtumine filmirahvaga

Kohtusime auväärt filmirahvaga augustikuu viimasel päeval, kui võeti üles stseene meie ühinenud valdlinnas Põlvas. Päev oli meeldivalt päikseline. Võttegrupp koos režissööridega meeldivalt töine ja stoilselt ning professionaalselt rahulolev, ja miski, peale ühe võtegrupi murul lamava paarikese ei reeda, et seljataga on nädal aega väsitavaid võtteid Velna, Mustoja ja Meenikunno rabades ja Värska ümbruses.

Katrin Maimik selgitab bussijaama esisel parkmisplatsil, et stsenaarium valmis tal Balti Filmi- ja Meediakooli magistritööna. Abikaasa Andres oli töö kirjutamisel alati kõrval ja aitas kaasa mõelda, kuigi võtete käigus on algne idee ka muutunud ja täiustunud.

"See on meil tõeline ühistöö," ütleb Katrin Maimik. Ka autorit ennast on stsenaariumi sisse kirjutatud: "Endast peab ka filmis midagi sees olema, et lugu jooksma hakkaks," selgitab ta. "Aga palju on ikkagi väljamõeldis. Kui võtta kõike elust, siis film ei pruugi "tööle hakata". Peab mõtlema ikka dramaturgiliselt - et oleks põnevust ja sündmusi."

Perekond Maimikud on viimasel ajal rohkem keskendunud oma loomingus ("Hakkab jälle pihta!", "Hõbepulm") inim- ja ka peresuhetele. Katrin Maimiku sõnul võib see olla seotud teatavas mõttes ka ennetusprotsessiga enda abielu kaitseks. "Ei saa ja ei tohi ju muutuda oma filmide paroodiaks," tõdeb Maimik huumorivõtmes.

Filmis mängib olulist osa loodus ja võttepaigaks valitud Setomaa ning Põlvamaa kaunid paigad ei ole juhuslik. Katrin Maimik ennast väga looduslapseks ei pea. Ikkagi linnainimene, aga algne tõuge oli temale olnud kunagi toimunud rabamatk ja sealt tuligi autoritel idee viia filmitegevus keskkonna poolest huvitavasse paika - rappa. "Film tundub kordi romantilisem, kui  tegevus ei toimu nelja seina vahel kuskil ruumis."

Värska ümbrus valiti välja sellepärast, et perekond Maimik elab ise siin, kommuniktasioonid on piisavad nii elamiseks kui filmimiseks ning võttegrupp ei pea elama täitsa metsikult looduslapse kombel telkides ja lõkke peal vett ja toitu keetes.

Filmi tegemist siinkandis eristabki vahest see, et ümbrus on erinevalt linnakeskkonnast rahulik ja see meeldis ka Katrin Maimiku sõnul võttegrupile väga. "Inimesed räägivad, et kas nad oskavadki enam oma tavalisse keskkonda tagasi minna, kas nad aklimatiseeruvadki enam linnas," naljatab Katrin Maimik.

Ka filmi teine autor Andres Maimik kiidab siinseid olusid. "Ei ole sellist kiheliolekut nagu linnas," ütleb ta. "On avarust ning sõbralikkust ja ei ole tarvis nii palju kooskõlastusi, kui tahta erinevais paigus filmida. Logistika on ikka vajalik - kolistasime ühest soost teise päeva jooksul päris mitmed korrad."

Mida näitleja tunneb?

Kui uurida Maimikult, kelle rollis ta ise rohkem filmi puhul sees on, siis vastab ta, et katsub lavastajana anda näitlejatele rohkem suuniseid ja näha lugu kõrvalt. Küll aga sooviks ta, et vaataja võtaks peategelase Laura vaatepunkti üle ja püüaks temaga samastuda. "Eks ma ise muidugi tean paremini, mis võivad olla keskealise mehe dilemmad ja kiusatused." Maimik kiidab väga Gert Raudsepa sooritust, eriti just seetõttu, et tema sõnul on tegemist väga analüütilise ja põhjaliku näitlejaga. "Ta valdab väga hästi erinevate emotsioonide ja ekspressioonide palletti -  ta võib olla õnnetusehunnikust kuni karismaatilise liidrini ja seda ühe rolli piires."

Gert Raudsep sai käe valgeks GAZ bussijuhina

Filmi peaosalist Laurat kehastav noor näitlejanna Maris Nõlvak sattus rolli koostöö kaudu teleseriaalis "Hakkab jälle pihta!", kus tema kanda oli pereisa Raimondi esimesest kooselust tütre osa. Ja ühel päeval võttis Andres Maimik temaga uuesti ühendust ja pakkus rolli uude, nüüd juba täispikka filmi. Maris Nõlvak ongi 17-aastane ja õpib Tallinnas Prantsuse Lütseumis 11. klassis. Tal  sellist kogemust nagu filmis kehastada tuleb, ei ole, küll aga leiab ta, et selliseid lugusid võib juhtuda küll. "Kuna igas väljamõeldises on ka enda kogemusi, siis teema on kindlasti eluline," leiab Maris. Aukartust noorel osatäitjal kogenumate vastu ei ole, ta pole lihtsalt seda tüüpi. Ta võtab Gert Raudseppa ennekõike kui filmipartnerit, kaasosatäitjat. "Meil klapib," ütleb Nõlvak enesekindlalt.

Peaosalised söögipausil

Kõige suuremaks üllatuseks võtteperioodi ajal peab Nõlvak seda, et filmitegemine ei tundu nii väga töötegemisena ja teiseks selle kandi võrratu loodus. "Ma ei kujutanud ette, et siin nii ilus on!"

Ka Gert Raudsep, mängides tõsist loodusemeest, peab meie kanti võrratuks. "Olen rohkem linnamees, aga mulle väga meeldib looduses. Mul on loodusega väga hea suhe," leiab näitleja. "Ma pole siin kunagi nii pikalt olnud, ainult läbi käinud. Olen Põhja-Eesti poiss ja siinsed männimetsad ja liivad on väga sarnased. Merd küll ei ole, aga mulle siin väga meeldib."

Režissöör ei nõudnud kirjutatud tekstist kinnipidamist, mis tegi Raudsepa sõnul rollilahenduse ka lihtsamaks, kuigi mingid kohad olid, kus lihtsalt pidi kirjutatut järgima. "Teeme enamasti ühe pika kaadriga, siis võib olla ka jutt täitsa erinev. Ei pea hoidma kinni täpselt sellest, mida eelmine kord ütlesid."

Kohalikud filmis

Värska näitlejate Tiina Kadarpiku ning Andres Kütti kohta ütleb režissöör Andres Maimik, et nad olid tõeliselt karakteersed ja head näitlejad, vaatamata sellele, et neil varasem kokkupuude filmi ja näitlemisega minimaalsed, et mitte öelda olematud, olid. Ootamatult filminäitlejate staatusesse tõusnutele endile aga avaldas suurt muljet filmiprotsess kui selline. Nad poleks kumbki uskunud, et nii palju võib ühe kaadriga aega minna. "Me pidime olema turistid, kes on sattunud rabamatkale," selgitavad nad oma rolli filmis "Kirsitubakas." Matkal olid mõlemad varemalt ikka käinud, ent Kadarpik ütles, et sohu pole tema küll viimasel kolmekümnel aastal julgenud minna. "Võtete ajal oleks ikka kummik peaaegu et sohu jäänud," muljetab ta edasi. Aga vabastavaks kogemuseks peavad filmivõtteid mõlemad.

"Kirsitubaka" võtted toimuvad veel ka oktoobris. Kinolinale jõuab film 2014. a. sügisel.

Filmi tootmist toetavad Eesti Filmi Instituut ja Eesti Kultuurkapital.

Indrek Sarapuu

Koit, 5. september 2013.a