neljapäev, 19. veebruar 2015

Moostes etendub Leigarite suurlavastus „Viies pööripäev“


Maailm muutub. Kiiremini kui keegi aimanud oleks. Maarahvale pole muutus võõras. See tähistab aja kulgu, mida inimene peatada ei suuda. Võime vaid märgata ja kohaneda. Iseeneses, kirjutavad lavastuse tegijad etenduse tutvustuses.

Tantsuetendus “Viies pööripäev” toob lavale ligikaudu sada rahvatantsijat, kes grupi-improvisatsiooni käigus viivad vaataja pöörleva spiraali kaudu rännakule tantsijate vahele ja sisse ning toovad  õhtu lõpuks ka sealt tagasi. Lavale tuleb erinevatest stseenidest põimitud terviklik etendus loomistuhinat täis tantsijatest.



“Viienda pööripäeva” esietendusega tähistati rahvakunstiansambli Leigarid 45. sünnipäeva.

Tegime juttu lavastaja, vabakutseline tantsija, näitleja ning koreograafi  Jaan Ulstiga.:

Etendus  “Viies pööripäev” peaks olema nüüd juba valmis ja ettevalmistused viimases faasis. Kuidas töö on kulgenud?

Jah, lavastus on valmis. Esietendus oli 1. novembril 2014 Salme Kultuurikeskuses. Hetkel planeerime uue saali tarvis stseenist stseeni liikumiste muudatusi. Samuti proovime veelgi rohkem leida võimalusi, et  tantsijate võimeid proovile panna, sest lavastuse kandev mõte on "tantsija kui tantsulooja”. Kohapeal valmib palju improvisatsioonilisi liikumismustreid ja on oluline säilitada struktuurides värskust, milles tantsija saaks end vabalt tunda.



Tantsijiad-osalejaid on palju. Mida me Moostes näeme ja kas ka külalisi üldse saali pealt vaatama mahub? Miks just Mooste?
Tantsijaid on tõepoolest palju: ligi 130. Osalevad kõik Leigarite tantsurühmad lasteaiast ürgleigariteni.  Külalisi mahub, kohapealne peakorraldaja Krista Sildoja ütleb, et saal pööratakse igas mõttes peapeale. Kui palju just mahub, võib ka Sildojalt  küsida.
Mooste sellepärast, et a) Leigarid pole ammu Lõuna-Eestis käinud, b) Mooste keskkond on äge ja meie etenduseks nagu loodud, c) Leigarite üks asutajaid ja esimene kunstiline juht, rahvatantsu-uurija ja õpetaja Kristjan Torop (eluaastad 1934-1994) on pärit Põlvamaalt. Kosova külast, mis ei jää Moostest sugugi kaugele. Leigaritel on alates 1995. aastast tavaks Toropi sünniaastapäeva (5. märts) lähistel ette võtta midagi selle eesti rahvatantsu suurmehe ideede vaimus - oleme teinud kontserte, etendusi, simmaneid, õpitube. Kõigi ettevõtmiste  ühisene juhtmõte on pärimustantsuks oluliste oskuste säilitamine ja edasikandmine. Need sündmused on toimunud  erinevates Eesti paikades, seekord langesid soodsad asjaolud kokku Mooste kasuks.


Leigarid olid nõukaajal  Tallinna Puhkeparkide Direktsiooni kollektiiv. Siis  valitses teatav vastuolu Kirstjan Toropi  Leigarite  ning  n-ö Mait Agu ja Ilma Adamsoni rahvatantsu koolkonna vahel. Kui ma õigesti aru sain, oli Torop see, kes tugines peamiselt folkloorile ja ehedusele, teine seltskond aga tõi palju ka muid elemente tantsu sisse. Kas selline vastuolu on veel olemas? Kas teie teatrialane taust loob hoopis uue koolkonna?

Kristjan Toropi ja lavarahvatantsu vastuolu on üle võimendatud. Jah, olid erimeelsused, aga need said suures osas ületatud juba Toropi eluajal. Just nimelt ületatud, see on hea sõna. Mõlemad pooled kasvasid teineteist mõistma. Nii Kristjan Torop kui Mait Agu olid väga erudeeritud, laia silmaringiga ja sallivad isiksused. Samavõrra oli mõlemale oluline asjade nimetamine täpsete, õigete nimedega. Mõlemad olid eluaegsed õppijad, süvitsi minejad ja ühtlasi uudishimulikud loojad, kumbki oma väljunditega, aga mõnes mõttes väga sarnased. Leigaritele tantsu juures olulisena tunduv ehedus ei ole mingis vastuolus teiste tantsukoolkondadega. Eripära ei ole vastuolu.
Minu teatraalne taust aitab mul paremini märgata esinejat kui ühe lavastuse alustala. Mulle tundub, et rahvatantsuvaldkonnas on hakanud üha enam domineerima koreograafid, kelle mitmekülgne tantsuharidus toob tõepoolest pärimustantsu sisse elemente teistest tantsustiilidest, mis ei ole alati halb. Oluline on, et tantsija selle omaks võtab. Rahvatants peab jääma rahva otsustada.




Kas etendust on plaanis ka tulevikus korrata ja kui, siis kus?

Tegemist on suure projektiga, mida ei ole võimalik niisama lihtsalt korrata. Mooste jääb suure tõenäosusega viimaseks etenduseks.
Aga on väga tähtis, et selle lavastuse tegemise käigus kogetu jääb tantsijate kehadesse alles ja rikastab iga järgmist tööd, kus leigarid tantsivad.



Küsis Indrek Sarapuu,
Põlvamaa ajaleht Koit 14.02 2015



Rahvakunstiansambel Leigarid asutati 1969. aastal eesmärgiga tutvustada Eesti Riiklikku Vabaõhumuuseumi külastavatele turistidele eesti rahvatantsu ja -muusikat. Ansambli esimese kunstilise juhi, rahvatantsude koguja, uurija ja õpetaja Kristjan Toropi eestvedamisel püüti tantsida, laulda ja mängida nii, nagu eesti talurahvas vanasti. Ka täna on Leigaritele eriti tähtis tantsimise ehedus. Leigarite koosseisus tegutsevad täiskasvanute ja laste tantsurühmad, laulurühm ja pillimehed. Lisainfo: www.leigarid.ee

Jaan Ulst (s 1983) on vabakutseline tantsija, näitleja, koreograaf ja lavastaja. Tema koostööpartneriteks on olnud Teater Vanemuine, Eesti Draamateater, Vene Teater, Laulu- ja Tantsupeo SA jne. Õppinud ja töötanud Prantsusmaal ja Hollandis. Hetkel omandab Tallinna Ülikoolis magistrikraadi koreograafias. „Viies pööripäev” on osa Jaani magistritööst, kus ta uurib rahvatantsija kaasamist tantsuloomeprotsessi. Lisainfo: www.jaanulst.ee.